Haridusteaduste instituudi bakalaureuseõppe lõpetas 180 üliõpilast

Tänasel bakalaureuseõppe lõpuaktusel võtsid bakalaureusediplomi vastu 180 usinat üliõpilast. 21 tudengit lõpetasid eriti kõrgete tulemustega cum laude.

Instituudi juhataja Margus Pedaste kõneles aktusel lõpetajate võimest muuta maailma ja jagas oma kogemust ajast, kui ta oli külalisteadlane California ülikoolis Berkeleys: „Mind kõnetas väga Berkeley ülikooli moto – let there be light, olgu valgus – nagu kogesin, tähendab see päriselt, et olgu valgus igaühele, olenemata nende erinevustest, päritolust, sotsiaal-majanduslikust taustast. Ärme lahterda ja stigmatiseeri, ärme lepi sellega, et “on nagu on”, meie saame maailma muuta – sina saad, mina saan, meie saame.“

Kõige rohkem lõpetajaid oli eripedagoogika ja logopeedia õppekaval, kus diplomi said 66 noort. Koolieelse lasteasutuse õpetajaid lõpetas 54, „Humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamine põhikoolis“ õppekaval oli lõpetajaid 28, kutseõpetajaid 21 ning „Loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis“ õppekaval 11 lõpetajat.

Fotod ja videosalvestuse aktusest leiab peagi UTTV veebilehelt.

Fotod enne aktust toimunud banketilt leiab siit. Fotode autor: haridusteaduste instituut.

Instituudi juhataja Margus Pedaste kõne lõpuaktusel

Head üliõpilased, kohe-kohe olete meie vilistlased. Palju õnne teile! Paljud teist tulevad muidugi peagi jälle meie juurde edasi õppima. Olete väga oodatud. Head kolleegid, meie üliõpilased jätkavad teie toetusel õpitu rakendamist praktikas, aga tänu teile tullakse sageli ka meie juurde tagasi oma haridusteed jätkama. Aitäh teile! Hea dekaan, lõpetajate kaasteelised, külalised, teie olete need, kes on andnud meile võimaluse pühenduda õppimisele ja õpetamisele. Suur kummardus teile!

Meid ühendavad ühised väärtused ja just neist tahan ma täna rääkida, sest väärtuste teema on see, millega oleme haridusteaduste instituudis viimase poolaasta jooksul kõige enam tegelenud. Kui õpitud teadmised ja oskused defineerivad selle, mida me teha suudame, siis väärtused selle, mida ja kuidas me teeme. Minu arvates on see palju olulisem.

Meie tee väärtuste kujunemiseks võib viia kokku väga erinevate inimestega üle maailma. Näiteks mind viis see eelmisel aastal Kalifornia Berkeley ülikooli, kus mind kõnetas väga Berkeley ülikooli moto – let there be light, olgu valgus – nagu kogesin, tähendab see päriselt, et olgu valgus igaühele, olenemata nende erinevustest, päritolust, sotsiaal-majanduslikust taustast. Ärme lahterda ja stigmatiseeri, ärme lepi sellega, et “on nagu on”, meie saame maailma muuta – sina saad, mina saan, meie saame.

Meie väärtuste üle aitavad väga hästi arutada ka erinevad lood. Need suunavad meid peatuma ja mõtlema. Need võimaldavad võtta kõrvaltvaataja pilgu nagu olete kõik ülikoolis refleksioonioskusi omandades õppinud. Mitmed meie väärtustega seonduvad lood on kirja pandud ka toredas ülikooli eetikakeskuse poolt koostatud Tia Navi raamatus „Mis on sulle kallis?“. Praktilise filosoofia kaasprofessor Kadri Simm on igale loole kirjutanud kommentaari, omamoodi refleksiooni. Kõik meie cum laude lõpetajad saavad selle raamatu kingituseks. Selle raamatu esimene lugu sobib minu arvates eriti hästi tänasesse päeva. Loen teile sellest veidi.

Kas on linnukesel muret?

Väike triibuline mesilane põristas vastu aknaruutu. Ta tahtis kangesti välja pääseda, sinna, kus paistis päike ja sinises taevas sõudsid suured valged pilved. Ta tahtis tagasi oma tarusse, kus tema kaaslased usinalt mee tarvis kärjekannusid voolisid. Ta tundis, kuidas sumisev mesipuu teda tungivalt kutsub.

Aga klaas oli ees. Kuidas ta end ka vastu akent ei põrgatanud, selle kõvast, läbipaistvast pinnast ta end teisele poole, tuule ja päikese kätte puksida ei suutnud.

Väike triibuline mesilane väsis. Ta ukerdas mööda aknaraami edasi ja tagasi, püüdes leida väikestki avaust. Tema kõht oli tühi. Ta ei teadnud, kuidas ta siia oli sattunud. Ta pidi leidma väljapääsu. Ja ta alustas uuesti oma lootusetut rünnakut kõva aknaklaasi vastu.

„Appi, vanaisa!“

Robinil oli hirm. Ta kartis tundmatut. Tal oli kogemus, et võõras võib nõelata ja nii tundus talle hea lahendus mesilane tappa. Vanaisa aga justkui mõistis mesilinnu keelt ja soovi, sai aru, et ta oli eksinud ja vajab abi. Nii palus ta tuua purgi ja paberilehe ning aitas mesilase välja ja see lendas teiste mesilaste juurde õitsvale pärnapuule.

Robin kuulatas. Tõesti, tuulehoogude vaibudes oli selgesti kuulda, kuidas suur õisi tulvil pärnapuu mühises. Ta kujutas ette, kuidas sajad ja tuhanded mesilinnukesed seal usinalt oma tööd teevad ja mett korjavad.

Korraga oli tal hirmus hea meel, et vanaisa väikese triibulise mesilase elu oli päästnud. Head teed sulle, väike mesilinnuke!

Olgem kõik need targad „vanaisad“, kes mõistavad ka neid, kes on meist teistsugused, kes võib-olla ei oskagi veel rääkida, kes oma erilisuses võivad tunduda hirmutavad ja võib-olla on teinud asju, mida igaüks ei mõista. Ärgem tehkem neile haiget, vaid nähkem neid, mõistkem neid, hooligem neist, aidakem neid. Aidakem inimestel pääseda läbi klaasi ja jõuda maailma, et teistega üheskoos palju head teha. Olgem hoolivad, pühendunud, õiglased, koostöised, teaduspõhised ja vastutustundlikud akadeemiliselt vabad õpetaja hingega head inimesed. Palju õnne teile!