Jan Böhm: "Teooriat pole vaja mitte praktikas rakendamiseks, vaid oma praktikate mõtestamiseks."

Tartus olid külaskäigul professorid Jan Böhm ja Eeva Kaisa Hyry Linzis asuvast Ülem-Austria Pedagoogikaülikoolist. Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis pidasid nad 7. juunil seminari õpetajahariduse arengutest Austrias: nimelt on sel maal käimas ulatuslikud reformid, millele andsid algtõuke 2001. aasta PISA testide tagasihoidlikud tulemused.

Esinejad rääkisid, et ühe olulise uuendusena on alates 2013. aastast gümnaasiumi aineõpetajate väljaõpe liikunud "tavalistest" ülikoolidest pedagoogikaülikoolidesse, mis omakorda on moodustanud piirkondlikud koostööklastrid. Teiseks nõutakse nüüd ka põhikooliõpetajatelt magistrikraadi – varem piisas bakalaureusest. (Huvitav on märkida, et lasteaiaõpetajaid koolitavad hoopis põhikoolijärgsed kutsekoolid.)

Kolmandaks ei ole enam eraldi kraadiõpet eripedagoogikas, vaid vastavad ained on lõimitud kogu õpetajakoolitusse ning lõpetajal on võimalik spetsialiseeruda kas kahele õppeainele või siis ühele ainele ja kaasavale haridusele. Valitsus on nimelt vastu võtnud poliitilise otsuse erikoolid, mida Austrias praegu on kümmet eri liiki, järk-järgult kaotada ning tuua erivajadustega õpilased tavakoolidesse.

Õpetajahariduse reformimise kõrval on käimas ka muud haridusuuendused. Näiteks tähtsustatakse senisest enam digipädevusi, juurutatakse kaasavat haridust ning antakse koolidele rohkem iseseisvust.

Õpetajaamet on Austrias üldiselt au sees, kuigi palgad pole väga kõrged. Seejuures, erinevalt näiteks Saksamaast, ei ole olulist vahet põhikooliõpetaja ja gümnaasiumiõpetaja staatusel. Pigem kalduvad õpetajad ise nägema oma positsiooni madalamana kui ülejäänud ühiskond. Tudengikandidaate on alati olnud rohkem kui õpetajakohti; kuidas mõjutab vastuvõttu õpingute pikenemine kolmelt aastalt kuuele, seda näitab tulevik.

Uurisime külalistelt veel veidi lisa.

- Mis eeldused peavad olema tulevasel heal õpetajal?
- Idapoolsetes riikides, sh Venemaal, on püütud otsida mingit kaasasündinud pedagoogilist andekust ning tehtud ülikooli vastuvõtul kutsesobivusteste. Meie lähtume põhimõttest, et pedagoogilised oskused on õpitavad ning peamine on soov õpetajatööd teha ja lastega töötada – kellel seda pole, see ju meile õppima ei tulegi.

- Kas te ei tunneta, et õpetajakoolitus on muutumas liiga tehniliseks ja praktiliseks, teoreetilised alusteadmised jäävad vaeslapse ossa?
- Teooria ja praktika vahelise tasakaalu otsimine ei lõpe kunagi. Tudengitel on vahel ettekujutus, et teooriat on vaja selleks, et seda praktikas rakendada. Meie ütleme, et teooriat on vaja oma praktikate mõtestamiseks.

- Kas te oma lõpetajate ametialast karjääri ka jälgite – aasta, viis või kümme pärast tööle asumist?
- Ei, see pole kahjuks enam meie ala.

- Mida tähendab Austria haridusreformide puhul kooli senisest suurem autonoomia?
- Näiteks vabadust ise personali valida! Seni korraldas õpetajate tööle saamist riigi kooliamet, kuhu kõik õpetajakandidaadid ja koolid oma sooviavaldused esitasid. Alles augustikuus sai tulevane koolmeister teada, kus tal tuleb kahe nädala pärast ametisse asuda. Sealjuures ei jätku töökohti kaugeltki kõigile soovijatele ning eriti algkooliõpetajad võivad oodata mitu aastat, enne kui töökoha leiavad või loobuvad ja muu rakenduse otsivad. Väärib siiski märkimist, et väikestel maakoolidel ei ole õpetajate leidmisega raskusi – austerlased on väga paigatruud ning noored naasevad pärast õpinguid reeglina oma kodukanti. Kui väikekoolil ei jätkugi õpetajale täiskoormust, toetab palgaga kohalik omavalitsus – need on Austrias jõukad ja mõjuvõimsad.

- Kas kaasava hariduse idee on Austria ühiskonnas omaks võetud?
- Ühiskondlikku diskussiooni on keerukas pidada, kuna teema on väga ideoloogiliselt laetud – sa oled kas poolt või sa oled vastaline. Tegelikult ei ole lõpuni selge, mis saab raskemate erivajadustega õpilastest nagu pimedad ja kurdid – kas neile on võimalik igas kodulähedases koolis tagada sobiv õpe. Tõenäoliselt jõutakse lahenduseni, kus tavakoolides töötavad erivajadustega õpilaste eriklassid. Teoreetiliselt peaksid kõik õpetajakoolituse läbinud olema valmis erivajadustega lastega töötama, aga praktikas tunnistavad meie tudengid, et neile õpetatavast ei piisa; üksikud ained on killustatud ega moodusta terviklikku moodulit.

- Aga nüüdisaegne õpikäsitus?
- Kui Saksamaal on selgelt eraldi traditsioonilised ja reformpedagoogilised koolid, siis Austria koolides on mõlemad kontseptsioonid tihti kokku lõimitud. Kui võtta kas või meie ülikooli harjutuskool Europaschule, siis selle nimi, väga kaasaegne avatud ruumidega hoone ja isegi sõnastatud kontseptsioon viitavad reformpedagoogikale. Aga kui vaadelda lähemalt sealset õppetööd, siis on see enamasti väga traditsiooniline, distsiplineeritud, aine- ja õpetajakeskne.

- Kas lapsevanemad väärtustavad rohkem laste õnnetunnet või akadeemilisi tulemusi?
- See sõltub muuhulgas perekonna sotsiaalsest taustast. Eliitkoole kui selliseid meil pole ja mingeid pingeridu ei avaldata. Suurtes linnades on küll tekkimas erakoolid, mis reklaamivad end heade õpitulemuste kaudu. Nende koolide üheks eripäraks on, et seal pole üldjuhul immigrantide lapsi ... Sisserändajate teema on ühiskonnas praegu oluline; see esitab väljakutseid haridussüsteemile ja vahel on reaktsioonid ka kummalised. Näiteks püüdis valitsus kaardistada Austria rahvuslikke väärtusi – kuni selleni, et "siin on kombeks teretamisel kätt suruda". Küllap meie, olles mõlemad välismaalased – soomlane ja sakslane –, näeme neid asju veidi teises valguses kui kohalikud.

- Võib-olla peame me selles muutlikus ja arusaamatus maailmas harima koos lastega ka nende vanemaid?
- Kes saaks seda teha? See on taas ideoloogiline küsimus. Riik ei tohi meil sekkuda kodanike eraellu, aga koolid ei ole valmis võtma oma põhitegevuse kõrval laiemat sotsiaalset vastutust.

- „Kool pole sotsiaalasutus“?
- Just nimelt.

 

*

Linzis asuv Ülem-Austria Pedagoogikaülikool on riigi suuruselt teine õpetajaharidust andev kõrgkool 3000 tudengiga.

Eeva Kaisa Hyry kitsam eriala on õpetajakoolitus ja Jan Böhm tegeleb peamiselt võrdleva hariduskorraldusega. Tartusse tõi neid Erasmus+ õppejõuvahetuse programm.