Emakeele ilu ja rikkus läbi Ilona Võigu silmade

Emakeelenädala puhul vestlesime haridusteaduste instituudi õpetajate seminari eesti keele õpetaja Ilona Võiguga. Õigekeelsus ja keele rikkalik kasutamine on Ilonale oluline. Võik on pikaaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning ka stilistikaõpiku „Korras keel, sobiv stiil, selge sõnum“ üks autoritest.

Ilona ei kasvanud üles eesti keelega, tema emakeel oli hoopis ingeri keel, seda kõneles ta kodus esimesed kaksteist eluaastat. Koolis tuli suhelda aga eesti keeles ning nii tuli iga päev automaatselt keelt vahetada. „See tähendas, et ma mõtlesin keelele kogu aeg,“ ütleb ta. „Ma tõlkisin peas lauseid ja pöörasin eesti keele õigsusele palju tähelepanu.“

Lapsepõlves juhtus sedagi, et Ilona vältis mõnda sõna teadlikult ja õppis ümber nurga rääkima, kui ei olnud mõne sõnavormi kasutamises kindel. „Kas nimetavas käändes öelda jopp või jope, kas ma käsen või käsin,“ meenutab Ilona kunagisi mõttekäike, kui oli kuulnud sõnadel mõlemat kasutusviisi ega olnud kindel, kumb neist õige on.

Kakskeelses keskkonnas üles kasvamine ja oma keele pidev analüüsimine kasvatas Ilonast “keeleinimese”. Ilmselt just seepärast saigi temast täiskasvanuna eesti filoloog.

Kuigi ülikooli õppima asudes mõtles Ilona esmalt hoopis soome-ugri keeltele, siis pärast esimest kursust tuli tänu Reet Kasikule otsus, et tema õpitee jätkub eesti keele eriharus. Sealt tuli ka pööre õpetajaameti suunas.

Mõne aasta töötas Ilona TÜ eesti keele laboris. 1990ndate alguses hakkasid arvutid populaarsust koguma. Ent Ilona tundis siiski, et pelgalt arvutiga suhtlemine ei ole talle meelepärane. „Mul on suhtlusvajadus,” lausub Ilona. „Leidsin, et õpetajatöö pakub seda võimalust rohkem.“

Ilona on pikalt töötanud nii üldhariduskoolis kui ka ülikoolis ning puutunud kokku eesti keele kasutusega eri vanuserühmades.

Kui küsisin, kas inglise keel surub eesti keelele peale, siis tudengite puhul Ilona suurt muret ei näe. Küll aga märkab ta muutusi nooremate kõnepruugis. Ta toob näiteks vestluse, mis bussisõidu ajal tema kõrvu jõudis, kui üks algklassipoiss ütles sõbrale: „Sa “transleidi” see ära.“ Justkui sobivat sõna eesti keeles ei eksisteeriks. „Siis tõusid mul küll juuksekarvad püsti. Ilmselt ei teagi see noormees sõna „tõlkima“.“ Või kui algklassilaste iga lause algab sõnaga “beisikli” - sellest ehk saavad nad üle, eks igaüks ju katsetab omal moel.

Kuid Ilona ei arva, et mure on pelgalt inglise keele pealetungis. Tõsisem probleem on meie sõnavara ahenemine. Õpetajana on Ilonal tulnud ette olukordi, kus õpilased ei tunne enam eestikeelseid sõnu ära. Kui paluda õpilasel moodustada sõna “nukker” mitmuse vorm, siis ei seisne probleem selles, et õpilane ei tea, kas “nukker” kirjutatakse kahe või ühe k-ga, vaid ta ei tea sõna tähendustki. Selgitades, et “nukker” on sünonüüm sõnale “kurb”, võib järgneda küsimus „Kui kurb on juba olemas, siis milleks veel nukker?”.

„Meil on tohutult palju sünonüüme, meil on nii rikas keel, meil on väga palju kujundlikke väljendeid, aga need hakkavad ära kaduma,“ tunneb Ilona muret. Keele rikkus ei paista enam välja, sõnavara kipub üksluiseks jääma.

Lahendusena näeb Ilona, et peame oma keelt rohkem väärtustama ning eesti keele laialdast sõnavara teadlikult rohkem kasutama. „Kes siis veel eesti keelt räägiks, kui mitte meie ise? Kes loeks eesti kirjandust, kui mitte meie ise?“ paneb Ilona südamele. „Me peame ise oma keelt huvitavamalt kasutama ja uutele põlvkondadele edasi andma. Kui me rahvusena püsima tahame jääda, siis peab just keelt hoidma.“

Ilonalt on tihti küsitud, mis on tema lemmiksõna, kuid vastust tal anda ei ole. Küll aga saab ta nimetada lemmikautoreid.

Ilona usub, et kirjandus hoiab keelt elus. Eestis on tema sõnul väga head autorid, kes on suure tähega sõnameistrid. Ilona lemmikautor on Tõnu Õnnepalu. „Kui ma tema teoseid loen, on tunne, et need on minu mõtted! Aga sõnastatud nii, nagu mina neid kunagi sõnastada ei suudaks.“ Luulemaastikult on Ilonale südamesse pugenud Karl Ristikivi ja Henrik Visnapuu. „Nad suudavad eesti keeles öelda väga palju ja väga täpselt.“

Ilona leiab võlu ka raadiohäältest, näiteks kirjeldab ta Timo Tarve sõnavõtte raadios keelelise elamusena - otsekui oleks teatris käinud.

Kui mõnel loomeinimesel on arvamus, et eesti keeles ei saa kõike väljendada ning inglise keeles on oma tundeid lihtsam või mõjusam edasi anda, siis sellega Ilona ei nõustu. „Kas ta on üldse proovinud?“ küsib Ilona. „Eesti keelega saab tegelikult kõike teha,“ on ta veendunud.

„Rahvusvaheliselt edukaks saamise soov on mõistetav eesmärk, kuid väide, et eesti keel ei võimalda sügavat või ilusat eneseväljendust, ei pea paika,“ leiab Ilona. Küsimus on pigem keeleoskuses ja julguses seda kasutada.

Emakeelepäeva eel on Ilona sõnum lihtne ja selge: ta soovib eestlastele laiemat sõnavara ja huvitavamat keelekasutust. „Kui midagi toredat kuulete, siis võtke see kasutusele, ja kui midagi toredat ise teate, siis jagage seda ka teistega, et meie keeles säiliks elu ja lust.“

Meie armas eesti keel ei püsi iseenesest, see püsib vaid siis, kui seda kasutatakse ja järgmistele põlvkondadele edasi antakse. Mida rikkamalt ja sügavamalt, seda parem keele käekäik on.