Hariduskonverentsil sõnastati soovitused Eesti hariduse arendamiseks

5. ja 6. novembril toimus Eesti Teaduste Akadeemia hariduskomisjoni konverents „Eesti hariduse arengusuunad: teadusuuringutest tarkade otsusteni“, kus osales üle saja teadlase, õpetaja, koolijuhi ja poliitikakujundaja. Ühise arutelu tulemusel sõnastati kuuel võtmeteemal 19 soovitust, mis on suunatud haridus- ja teaduspoliitika kujundajatele ning koolidele.

„Haridus on olnud eestlaste rahvusliku identiteedi vundament. Tänapäeval on haridusel ka kõiki Eesti elanikke ühendav ja tulevikku suunav roll. Peamine väljakutse on alati olnud hariduse kvaliteet. Selle hoidmisele ja kasvatamisele on suunatudkõik konverentsi põhisõnumid,“ ütles teaduste akadeemia hariduskomisjoni esimees Jakob Kübarsepp.

Konverentsi peakorraldaja, professor Margus Pedaste sõnul saavutati seatud eesmärgid väga hästi: „Meie siht oli poliitikakujundajatele ja teistele sidusrühmadele töötada välja konkreetsed teaduspõhised soovitused, et saaksime üheskoos teha senisest läbimõeldumaid ja teadusel põhinevaid otsuseid. Haridussüsteemi kestlikkus oleneb just sellest, kui targad on otsused riigi, omavalitsuste, iga koolijuhi ja õpetaja tasandil.“

Peamised sõnumid ja soovitused:

1. Õpetajate puudus
Eestis süveneb kvalifitseeritud õpetajate puudus, eriti matemaatikas ja loodusainetes. Meie haridussüsteemi detsentraliseeritus on hajutanud õpetajate järelkasvu, värbamise ja rahastamise juhtimise eest vastutamist. Praegu keskendutakse peamiselt õpetajakoolituse õppekohtade arvu suurendamisele, kuid tähelepanu tuleks suunata ka juba koolis töötavate õpetajate ametis hoidmisele ja seda toetavale koolikultuurile. Soovituste keskmes on riiklik hariduslepe, mis määratleb riigi, koolipidajate ja -juhtide ning ülikoolide rolli ja vastutuse õpetajate järelkasvu kindlustamises. Noorte suunamiseks õpetajaametisse esimese karjäärivalikuna tuleb tõsta põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste teadlikkust õpetajatööst. Alustavatele õpetajatele tuleb kavandada oluliselt väiksem õpetamiskoormus ja parem tugisüsteem.

2. Õpilaste ja õpetajate akadeemiline läbipõlemine
Läbipõlemise juured ulatuvad sageli juba põhikooliõpingutesse. Valdkonna asjatundjad soovitavad igal koolil süsteemselt hinnata õppijate ja koolitöötajate tervisepädevust ja õpikeskkonda. Samuti tuleb luua koolidele riiklik platvorm, mis pakub tõenduspõhiseid meetmeid õppijate ja töötajate vaimse, füüsilise, sotsiaalse ja emotsionaalse tervise toetamiseks ning hindamiseks. Iga kool peab koostama neist lähtuvalt oma tegevuskava.

3. Kooliarenduse juhtimine ja kestlikkus
Kooli ja ülikooli partnerlus aitab ellu viia tõenduspõhiseid ja püsivaid muutusi koolikultuuris. Edukaks muutuseks on vaja õpetajate süsteemset kaasamist, koosõppimist ning järjepidevat seiret. Soovitustes tuuakse esile vajadus rakendada nii riigi, omavalitsuste kui ka koolide tasandil jagatud juhtimist ja kaasamist. Oluline on luua õpetajatele tingimused ja töökorraldus, mis võimaldavad neil osaleda kooliarenduses ja koosõppimises. Samuti tuleb kujundada teaduslikel alustel seireprotsessid, et hinnata seatud sihtide saavutamist ja kavandada edasisi tegevusi.

4. Digitehnoloogiate ja tehisaru kasutamine koolides ning ülikoolides
Digitehnoloogiate ja tehisaru tõhus kasutamine hariduses eeldab lisaks tehnilistele vahenditele ka eesmärgistamist, pädevusi ja toetavat koolikultuuri. Õpetajad peavad mõistma, kuidas mõjutab tehisaru õpilaste mõtlemist, süvendab hariduslikku ebavõrdsust ja õõnestab nende professionaalsust. Tehisaru peaks aitama õpetajatel ja õppijatel keskenduda õppimise tähenduslikule tõlgendamisele, õpivajaduste märkamisele ja keerukate probleemide lahendamisele. Asjatundjad soovitavad alustada digitehnoloogiate kasutamisel selgete eesmärkide seadmisest ja probleemide määratlemisest. Õppimise ja tugistruktuuride abiga on vajalik arendada õpetajate ja nende koolitajate oskusi. Samuti tuleb luua riiklik hindamissüsteem, mis mõõdab digipädevusi ja tehisarupädevust. Koolides tuleb määratleda eetilised ja eesmärgipõhised põhimõtted digitehnoloogiate kasutamiseks, vältides haridusliku ebavõrdsuse süvenemist.

5. Loodusteaduste ja matemaatika õpetamine
Õpilaste vähene huvi loodus- ja täppisteaduste õppeainete vastu tuleneb muu hulgas nende õpetamise ja hindamise tavadest. Loodusteaduste õpetamine on killustatud ja ka matemaatika õpetamine ei toeta valdkondadevahelisteprobleemide lahendamist ega kriitlist suhtumist infosse. Soovitustes tuuakse esile vajadus seada loodusainete ja matemaatika õpetamise peamine siht õppijate teadusliku maailmapildi ja mõtlemise avardamisele. Loodusainete õpetamist tuleb muuta nii, et see arendaks õppijate kriitilist ja teaduspõhist mõtlemist ning sügavat arusaamist. Õpetamine ja hindamine peavad keskenduma uurimisoskustele, enesehindamisele ja õppimisprotsessile, mitte ainult tulemustele. Õppetöö tuleb kujundada valdkondi liites ja pakkuda õpilastele võimalusi praktiliseks uurimis- ning koostööks, mis toetaksid uudishimu, püsivust ja keskkonda, kus eksimine on õppimise loomulik osa.

6. Teadustöö kestlikkus ja rahastamine
Eestis on teadlaskarjääri algus- ja keskpaiga toetamine puudulik, kuna teadusrahastus on suunatud peamiselt doktoriõppesse ja juba kogenud teadlastele. See tekitab tühimiku noorteadlaste professionaalses arengus ja piirab võimalusi iseseisva uurimistöö alustamiseks. Soovitustes tuuakse esile vajadus luua riiklik programm, mis võimaldaks vähemalt pooltel uutest doktoritest läbida järeldoktorantuur Eesti või välisriigi kõrgkoolis, teadustööd tegevas eraettevõttes või avaliku sektori asutuses. Lisaks tuleb suurendada rahastust teadlaskarjääri keskpaiga uurijatele, et toetada uute uurimisrühmade ja teadussuundade teket. Rajada tuleb riiklik valdkondadevaheline uurimiskolleegium, mis keskendub karjääri alguses ja keskpaigas olevate teadlaste tippteaduslikele projektidele ning tegutseb Eesti Teaduste Akadeemia ja ülikoolide toel.

Konverentsi põhisõnumite ja soovituste tervikdokumendi leiab siit.