Mõistetavaks muutmise kunst

Logopeedid aitavad taastada hääle, enesekindluse ja elurõõmu, kuid nende enda hääl on ühiskonnas veel liiga vaikselt kuulda.

Suureks rõõmuks perele on laps, kes lausub oma esimesed sõnad. Samaväärset emotsiooni pakub see, kui pärast rasket terviseriket kõnevõime kaotanud täiskasvanu suudab end jälle sõnaliselt kuuldavaks teha. Nende lugude keskmes on sageli logopeed, kelle töö mitmekesisust meist nii mõnigi ei mõista.

Ühiskonna nähtamatu tugiisik

Logopeedid on Eestis olemas kõikjal – koolides, taastusravikeskustes ja haiglates. Nad aitavad inimesi, kelle kõne, keel või neelamine on häiritud ning mängivad võtmerolli, et abivajaja saaks endise elukvaliteedi juurde naasta. Kuigi logopeedid saadavad teraapiakabinetis igapäevaselt korda imesid, ulatub nende töö komplekssus silmnähtavast kaugemalegi.

Lisaks praktilistele teadmistele on logopeedi töös olulisel kohal just tema inimlikud ja pehmed oskused, sest töös tuleb palju tegeleda ka abivajaja psühholoogilise poolega. „Logopeedi töös on kindlasti olulised empaatiavõime ja kommunikatsioonioskus, mis on inimestega töötamiseks vajalikud. Lisaks oskus teha koostööd teiste osapooltega, kes abivajaja ümber on,“ räägib Tartu Ülikooli eripedagoogika ja logopeedia eriala vilistlane Anni Varjo.

Kompleksne igapäevatöö

Paljudele seostub logopeed üksnes „r-hääliku õpetajaga“. Tegelikult on see vaid murdosa erialast. Logopeed Keiu Barndõki sõnul jõuavad päeva jooksul logopeedi kabinetti väga erineva tausta ja probleemidega lapsed, kellega tuleb kaasava hariduse kontekstis tegeleda ka näiteks huule- ja suulaelõhedega, autismispektrihäiretega või anda juhiseid õpetajale digitaalsete suhtlusvahendite kasutamiseks, et toetada suhtlemisraskustega last. Siin aga valdkond piire ei sea. “Sooviga oma hääldust korrigeerida pöörduvad logopeedi poole ka täiskasvanud, kelle hinnangul mõjutab vale hääldus, häälehäire või kõnetakistus nende enesekindlust või ka karjäärivõimalusi,” ütleb Barndõk.

Regionaalhaigla anestesioloog-vanemarst Dr Severin Pussi sõnul on logopeedid ka kliinilises töös vältimatu osa meeskonnast. „Logopeed on oluline iga trahheostomeeritud või kunstliku hingamisteega haige neelamisfunktsiooni ja fonatsiooni hindamisel kohe, kui patsiendi seisund seda võimaldab – see on üks osa võõrutamisprotsessist ja patsiendi hingamise füsioteraapiast ning annab haigele võimaluse ennast paremini väljendada,“ räägib dr Severin Puss. Ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog Katrin Sikk nõustub, et logopeedide töö on patsiendi diagnoosimisel ja ravis olulisel kohal: “Neuroloogilistel patsientidel on väga sageli logopeedi abi vaja, insuldihaigeid patisente hinnatakse neelamishäire suhtes ja kui sellele on mingitki kahtlust, siis alati kaasatakse ka logopeed.“

Eesti Tervishoiulogopeedide Seltsi juhatuse liige logopeed Kirsi Lankinen sõnab, et amet on väga mitmekesine: “Kuigi algul tundub see väga kitsa suunana, siis mind üllatas ja köitiski tegelikult see, kui palju ühe eriala sees on võimalik spetsialiseeruda. See andis tegelikult küllaltki laia valikuvõimaluse. Täna ma olen väga rahul, et logopeediks õppisin,” ütleb Lankinen.

Logopeedide tööpõld on viimastel aastatel veelgi laienenud ning muutub koos ühiskonna ja tehnoloogiaga. Tänapäeval kasutatakse teraapiates juba videomaterjale, elektrostimulatsiooni ja keeleõppe rakendusi, et abivajajat võimalikult efektiivselt aidata. Samuti suureneb vajadus logopeedide järele vananeva elanikkonna ning neuroloogiliste haiguste sagenemise tõttu.

Laiapõhjaline õpe

Logopeedia on üks populaarsemaid erialasid Tartu Ülikoolis. Konkurss õppekohtadele on viimastel aastatel olnud üle kuue soovija kohale. See näitab, et noored on üha enam märkama hakanud logopeediaõppe mitmekülgsust, laiahaardelisust ning näevad selles võimalust missioonitundest lähtuvalt tegutseda.

Logopeedia on oma olemuselt eriala, mis ei mahu konkreetselt ainult ühe valdkonna raamidesse. See ühendab näiteks meditsiini, keeleteaduse ja psühholoogia. Lisaks on logopeedi töös väga vaja ka pedagoogikat. Ka haridusteaduste instituudi logopeedia lektor Lagle Lehes edastab, et pedagoogika annab teadmised selle kohta, kuidas inimest üldse õpetada või kuidas talle läheneda. “Kui tegemist on insuldijärgse patsiendiga, keda on vaja uuesti lugema, kirjutama ja arvutama õpetada, siis on logopeedil neid õpetamisoskuseid väga vaja,” ütleb Lehes.

See laiapõhjaline lähenemine ongi põhjus, miks Eestis koolitatakse logopeede Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis. Ka Kirsi Lankinen sõnab, et õpe pakub laiapõhjalist teadmistepagasit: “Oma tänases töös pean pidevalt nende nelja valdkonna teadmisi kombineerima, et tagada patsiendi jaoks kõige sobivam lähenemine.”

Lisaks kiidavad õpilased õppe käigus tehtavat hästi läbimõeldud praktikat, mille jooksul saavad õpilased pidevat tuge juhendajatelt. Tartu Ülikooli magistrant Anni Varjo kiidab ka praktika pikkust ja põhjalikkust. “Selles mõttes logopeediline praktika oli magistris veel sisukam, aga tegelikult tegime ka bakalaureuse astmes igal aastal juba vaatlemise ja assisteerimise praktikaid,” sõnab ta.

Logopeedia on ühenduslüliks teaduse ja praktika, meditsiini ja pedagoogika ning tehnoloogia ja inimliku kontakti vahel. Iga abivajaja jaoks on tema suhtlemis- või neelamisvõime taastamine elumuutev. Tänu oskuslikele logopeedidele võime end niigi rasketes olukordades pisut lootusrikkamana tunda. Ja kuigi logopeedide olulisus ühiskonnas vääriks ehk veelgi tugevamat teadvustamist, märgatakse selle eriala vajalikkust üha enam.