Haridusteaduste instituudi ajalugu
Haridusteadused õpetamis- ja uurimisainesena kujunesid Tartu Ülikoolis välja 19. sajandi alguses, mil õpetajate ettevalmistamiseks asutati ülikooli juurde üldine õpetajate ehk pedagoogiline instituut. Siitpeale sai gümnaasiumiõpetajate ettevalmistus üheks osaks akadeemilisest ülikoolistuudiumist. Tavaliselt läbiti esimesel aastal teoreetilised õpingud ning teisel aastal toimusid praktilised harjutused koolis. Pedagoogika-alaseid kursusi lugesid filosoofia- või kirjandusloo professorid, väljapaistvamaks pedagoogikaõppejõuks oli nimetatud perioodil Ludvig Strümpell (1812–1899).
Algkooliõpetajate ettevalmistamiseks asutati 1828. aastal Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar, kus esimeseks koolijuhatajaks oli keeleuurija ja kirjandusloolane Dietrich Heinrich Jürgenson (1804–1841). 19. sajandil korraldasidki Tartus õpetajate ettevalmistust ülikool ja elementaarkooliõpetajate seminar. Kui ülikoolis muutus 1820. aastal pedagoogiline instituut pedagoogilis-filoloogiliseks seminariks, kus hiljem jätkati pedagoogikakursustega (1861–1867) ning keskkooliõpetajate ettevalmistamise kursustega (1911–1915), siis Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminar suleti 1889. aastal ja kooli vara anti üle 1878. aastal avatud Tartu II Õpetajate Seminarile. 1893. aastast kuni 1918. aastani jätkas see õppeasutus Jurjevi Õpetajate Seminari nime all.
Tartu Õpetajate Seminari õppehoone Pepleri tänaval
Alates Eesti Vabariigi algusaastatest arenes ülikoolis silmnähtavalt pedagoogika kui teadus. Pedagoogika oli aastatel 1919–1940 omaette erialaks filosoofiateaduskonnas ning seda võis õppida alam-, kesk- ja ülemastmes. Sel perioodil pidid õpetajakutse taotlejad sooritama ülikoolis eksamid põhiliselt pedagoogika alamastme ulatuses, peale selle metoodikas ja pedagoogilises praktikas. Pedagoogikateadus vastas täiesti aja akadeemilisele profiilile ja seda suuresti tänu Peeter Põllule, kes oli Tartu Ülikooli esimene pedagoogikaprofessor.
Iseseisvuse esimestel aastatel avati Tartu Õpetajate Seminar, mis valmistas ette 6-klassilise algkooli õpetajaid kuni 1932. Samal aastal loodi seminari asemel Tartu Pedagoogium, mis asus koolitama õpetajaid nii alg- ja täienduskoolidele kui ka kesk- ja kutsekoolidele (kuni 1937. aastani). 1937. aastal taastati õppeasutus Tartu Õpetajate Seminari nime all.
Sõdadevahelisel perioodil, 1922–1940, töötas ülikooli juures õpetajaid ettevalmistava autonoomse asutusena didaktilis-metoodiline seminar, kuhu võeti ülikooli teoreetilise kursuse lõpetanuid. DMS-i esimene juhataja oli aastatel 1922-30 Peeter Põld, seejärel prof Konstantin Ramul (1930–36) ja prof Gerhard Rägo (1936–40). DMS jagunes õppeainete järgi osakondadeks, mida juhatasid vastavad metoodikaõppejõud. Kokku töötas DMS-s tegevusperioodi jooksul 16 osakonda (eesti keel, uued keeled, vanad keeled, ajalugu, kodanikuõpetus, filosoofia, usuõpetus, pedagoogika, matemaatika, kosmograafia, füüsika, loodusteadused, keemia, geograafia, kaubanduslikud ja põllumajanduslikud ained). Kõigis nendes valdkondades töötasid kogemusega metoodikaõppejõud, kelle ülesandeks oli õpetada nii teoreetilisi kui metoodilisi aineid ja juhendada koolipraktikat.
TÜ didaktilis-metoodilise seminari saksa keele osakonna üliõpilased koos Erik Jaanvärgiga
Okupatsiooniaastatel oli pedagoogika õppimine ja õpetajate ettevalmistamine ülikoolis vahetu osa õppeprotsessist. 1944. aastal loodi ajalooteaduskonna allüksustena kaks vastavat kateedrit: pedagoogika teooria ja ajaloo kateeder ning pedagoogika ja metoodika kateeder. Neist esimene reorganiseeriti kolm aastat hiljem loogika ja psühholoogia kateedriks.
Pedagoogika ja metoodika kateedri juures avati 1968. aastal aga defektoloogia eriala, mis viis 1972. aastal eripedagoogika kateedri moodustamiseni. 1940. aasta sündmused tõid kaasa muudatused ka õpetajate seminari töös, kus kuni 1944. aastani jätkati õpetajate ettevalmistamist õpetajate seminari nime all ning õppijad said teadmised koolitundide andmiseks seitsme klassi ulatuses. Samal aastal sai õppeasutuse uueks nimeks Tartu Õpetajate Instituut, asukohaga endises Tartu Kommertskooli hoones, aadressiga Salme 1a. Õpetajate Instituudi nime all tegutses kool kuni 1955. aastani, mil õppeasutus nimetati Tartu Pedagoogiliseks Kooliks ja selle põhiülesandeks sai algklassiõpetajate ettevalmistamine.
Von Bocki maja ehk Ülikooli 16, kus aastatel 1944–2009 töötas pedagoogika osakond
Taasiseseisvumise järel toimusid muudatused ka pedagoogika õppimises ja õpetajate ettevalmistamises. 1991. aastal nimetati ülikooli pedagoogika kateeder pedagoogika keskuseks. Aasta hiljem lülitati keskus, mis jätkas siis juba pedagoogika osakonna nime all, iseseisva üksusena äsjaloodud filosoofiateaduskonna koosseisu. Samal ajal, 1992. aastal, reorganiseeriti eripedagoogika kateeder eripedagoogika osakonnaks ning loodi kaks õppetooli: hälvikupedagoogika ning logopeedia ja emakeele didaktika õppetool. Eripedagoogika osakond kuulus kuni 1997. aastani filosoofiateaduskonda, misjärel jätkas sotsiaalteaduskonna koosseisus. Õpetajakoolituse uue süsteemi käivitamine 1991. aastast tõi kaasa muutused ka ülikooli pedagoogiliste ainete õpetuses: teadmised ainemetoodikast ning pedagoogikast said üliõpilased viiendal, õpetaja kutseaastal õppides. Viiendal aastal läbiti pedagoogiline praktika koolis.
Samamoodi muutus eripedagoogika õpetamine. 1991. aastal töötati välja õppekava, mis nägi ette eripedagoogilise ettevalmistuse jagunemise hälvikupedagoogika, logopeedia ja sotsiaalpedagoogika harudeks nende omavaheliste kombineerimisvõimalustega alam-, kesk- ja ülemastmes. Õpetajate seminar jätkas 1990. aastast uuesti Tartu Õpetajate Seminari nime all rakenduskõrgharidust pakkuva õppeasutusena kolme õppekavaga: klassiõpetaja, muusikaõpetaja ja eesti keele kui võõrkeele õpetaja. 1997. aastal lisandus klassiõpetaja erialale kaks lisaeriala: algklasside inglise või saksa keele õpetaja ning põhikooli käsitöö- või kunstiõpetaja lisaeriala.
1. juunil 2001. aastal loodi Tartu Ülikooli haridusteaduskond. Siia koondati kolme erineva üksuse - ülikooli pedagoogika ja eripedagoogika osakonna ning Tartu Õpetajate Seminari kollektiivid. Uue teaduskonnaga ühines ka TÜ õppekava arenduskeskus. Vastloodud teaduskonna asutajadekaaniks kinnitati rektori määrusega kolloid- ja keskkonnakeemia professor Toomas Tenno. Haridusteaduskonna loomine tõi kaasa mitu muudatust ülikooli ja õpetajate seminari õpetajate ettevalmistamise protsessi. Teaduskonna moodustamisega muutusid mõned õppekavad. 2001/2002. õppeaastal oli võimalik haridusteaduskonnas õppida järgmistel erialadel: pedagoogika, koolikorraldus, tehnikavaldkonna õpetaja, kasvatusteadused, eripedagoogika, klassiõpetaja, klassiõpetaja vene õppekeelega koolis ja muusikaõpetaja ning koolieelse lasteasutuse õpetaja.
2002/2003 õppeaastal võeti vastu esimesed üliõpilased uue, 3+2 süsteemi alusel. Samal ajal asuti teaduskonnas õpetama põhikooli mitme aine õpetajaid, kel on võimalik omandada põhikooli reaal-, humanitaar- või loodusainete õpetaja kutse. Teaduskonda lisandus uute õppekavadena viipekeele tõlgi eriala rakenduskõrgharidusõppes ja kutseõpetaja eriala bakalaureuseõppes. Tööd alustas õpetajate hulgas ülipopulaarseks kujunenud täienduskoolitus- ja kutseaasta keskus.
Haridusteaduskonna dekaanina töötas 2001–2006 prof Toomas Tenno, 2006–2007 Katri Raik ning 2007–2010 dekaani kohusetäitjana hariduskorralduse dots Hasso Kukemelk.
Alates 1. jaanuarist 2010 alustas tööd Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskond ning endine haridusteaduskond jätkas selle koosseisus haridusteaduste instituudina. Alates 2016. aastast kuulub haridusteaduste instituut Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna alla.
Haridusteaduste instituudi missiooniks on olla Eesti hariduselu keskuseks, pakkudes teadmisi ja oskusi, mis aitavad kaasa hariduselu arengule ning teadmiste rakenduslikkusele ühiskonnas. Instituudis on võimalik õppida 13 õppekaval. Bakalaureuseõppes eripedagoogika, klassiõpetaja, koolieelse lasteasutuse õpetaja, kutseõpetaja, humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamine põhikoolis ning loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis erialal. Magistriastmes eripedagoogika ja logopeedia, haridusinnovatsiooni, kaasava hariduse, õpetajahariduse, põhikooli mitme aine õpetaja ja haridustehnoloogia (inglise keeles) õppekaval ning haridusteaduse doktoriõppekaval.
Haridusteaduste instituudi juhataja kohusetäitja oli aastatel 2010–2011 dots Hasso Kukemelk ning alates 2011. aastast kuni 30.11.2014 oli instituudi juhataja eripedagoogika prof Jaan Kõrgesaar. Alates 01.12.2014 juhatab haridusteaduste instituuti professor Äli Leijen.
Kuni 2022. aasta jaanuarini tegutses haridusteaduste instituut pika ajalooga hoones aadressil Salme 1a.
