Kaitstud doktoritööd
Siit lehelt leiad ülevaate haridusteaduslikest doktoritöödest, mis on kaitstud haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi ühisnõukogus alates õppeaastast 2019/2020.
Kaitstud õppeaastal 2026/2027
Autor: Külli Kallas
Juhendajad: Margus Pedaste (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Kuidas Sa tead, et oled digipädev? Ja mis üldse on digipädevus?
Digipädevuse mõiste alla saame koondada kõik teadmised, oskused ja ka hoiakud, mida vajame digitehnoloogia abil tulemuslikuks toimetamiseks. Tänapäeva tehnoloogiarikkas maailmas ei saa me digivahenditest üle ega ümber – samamoodi ka hariduses, kus õpitegevustes tuleb osata rakendada digitehnoloogiat tähenduslikuks teadmiste omandamiseks, probleemide lahendamiseks ja teistega koostöö tegemiseks. Nende ja veel paljude muude digioskuste selgeks saamine on õpilasele üsna suur väljakutse. Paras pähkel on see ka õpetajale, kes peab neid oskusi oma õppeaines teadlikult arendama, kuna digipädevus on riiklikus õppekavas sätestatud üldpädevusena.
Kui matemaatikaoskusi saame mõõta matemaatikaeksamiga, siis õppimiseks vajaliku digipädevuse mõõtmine on märksa keerulisem ülesanne, kuna digimaailm on pidevas muutumises ning samal ajal on vaieldav, millist digipädevust on õppimisel tarvis. Tänaseks oleme aga valminud doktoritöös siiski sellele eesmärgile lähemale jõudnud, sest õppimiseks vajamineva digipädevuse mõõtmiseks on loodud Digitest.
Elektrooniline päriselulistel ülesannetel põhinev põhikooliõpilastele mõeldud test annab aimu, millistes valdkondades on õpilased tugevad ning mis vajab veel arendamist. Eristada saab üheksat valdkonda, millest kuus keskenduvad teadmistele ja oskustele (operatsioonid digivahenditega õppetöös, digimaailmas suhtlemine, programmeerimisoskused, digimaterjalide loomine, digimaailmas reeglite tundmine ning enese ja teiste digimaailmas kaitsmine) ning kolm hoiakutele (õpilaste eelistused digivahendite kasutamisel, ärevus ning enda võimekusse uskumine).
Lisaväärtusena saab Digitesti abil kindlaks teha ka eri teadmiste-, oskuste- ja hoiakutepagasiga õpilasgruppe. Nii võimaldab Digitest mitte ainult hinnata õpilaste digipädevust, vaid ka mõista õppijate erinevaid vajadusi ning toetada tõhusamate õpitegevuste kavandamist teaduspõhiselt.
Kaitstud õppeaastal 2025/2026
Autor: Doris Kristina Raave
Juhendajad: Margus Pedaste (Tartu Ülikool), Katrin Saks (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Seni on nii teaduses kui ka praktikas küsitud peamiselt: „Mida on vaja, et koolis digitehnoloogiat kasutada?“ Vastuseks on pakutud kiiremat internetti, uusi tahvelarvuteid või õpetajate digikoolitusi. Kuigi need tingimused on oluline alus, pole need piisavad, et tagada digitehnoloogia tähenduslikku kasutamist. Tähelepanuta on jäänud küsimused „kuidas“ ja „miks“.
Siinne doktoritöö väidab, et digitehnoloogia väärtus ei peitu seadmes endas, vaid selles, kuidas õpetaja seda konkreetses klassiruumi olukorras kasutab. Klassiruum on ettearvamatu ja dünaamiline keskkond, kus ei toimi etteantud retseptid, vaid professionaalne otsustusvõime. See on Aristotelese kirjeldatud praktiline tarkus ehk oskus valida õige meetod või vahend õigel ajal.
Töös välja töötatud raamistik SÖRM (sotsiaal-ökoloogiline rakendusprotsessi mudel) näitab, et õpetamisprotsess on pidev dünaamiline otsustusprotsess eesmärkide, osapoolte vajaduste ning ümbritsevate võimaluste ja keskkonna vahel. Siinne doktoritöö, mis põhines pea 170 koolitunni vaatlusel ja 80 õpetaja intervjuul, kinnitas, et digitehnoloogia kasutamine ei ole jäik stiil, vaid pidev ja ajas arenev tegevus.
Doktoritöö peamine sõnum on, et digitehnoloogia rakendamine on aktiivne tegevus, mitte vaid soodustavate tingimuste passiivne tagajärg. Digitehnoloogia hariduslik väärtus realiseerub alles õpetaja praktilise tarkuse ja tegevusvõimekuse kaudu, mis kujuneb tema isikliku valmisoleku, klassiruumi hetkevajaduste ja toetava koolikeskkonna koosmõjus.
SÖRM aitab mõista, kuidas ja miks pedagoogilised praktikad tegelikkuses kujunevad, ning suunab meid looma õpetajale toetavat keskkonda, tagades talle näiteks piisavalt aega koostööks, refleksiooniks ja pidevaks arenguks toetavas õpikogukonnas. Selline lähenemine on aluseks tõhusamaks hariduspoliitikaks, kus õpetajat usaldatakse ja toetatakse kui eksperti, sest vaid tema professionaalne otsustusvõime suudab muuta digitehnoloogia õppetöös tähenduslikuks.
Autor: Tiiu Leibur
Juhendajad: Katrin Saks (Tartu Ülikool), Irene-Angelica Chounta (Duisburgi-Esseni Ülikool)
Töö sisu:
Õpetaja eneseanalüüs ja kutse taotlemine on keeruline ning aeganõudev protsess. Doktoritöö raames loodud Kutsepeegli eesmärk ongi toetada õpetajate professionaalset enesehindamist ja arengut ning muuta kvalifikatsiooniprotsess selgemaks, ühtlasemaks ja tõenduspõhisemaks kooskõlas Eesti ning Euroopa kutsestandarditega. Uurimistöö autor lähtub õppiva professionaali mudelist ja õpianalüütika raamistikust, näidates, kuidas andmepõhine tagasiside saab toetada reflektiivset, eetilist ja autonoomset õppimist. Kolme omavahel seotud uuringu kaudu tuvastati õpetajate ja hindajate väljakutsed, ootused rakenduse funktsionaalsusele ning hinnati Kutsepeegli mõju.
Autor nimetas analüüsis kutsestandardite tõlgendamise, sobiva kvalifikatsioonitaseme valiku ja tõendite kogumise probleemid. Õpetajad tundsid sageli eneseanalüüsi protsessis ebakindlust ning vajasid keskkonda, mis toetaks refleksiooni, lihtsustaks dokumenteerimist ja looks standarditest ühtse arusaama. Tähtsaks peeti ka koolijuhtide ja kolleegide kaasamist.
Teises uuringus selgitati välja sihtrühmade ootused rakenduse funktsionaalsusele, et toetada enesehindamise protsessi, pädevuste näitlikustamist, arendusvaldkondade määratlemist ja tõenduspõhisust. Samuti peeti vajalikuks tõenduspõhist keskkonda kolleegide, juhtide ja hindajate tagasiside koondamiseks.
Kolmas uuring kinnitas, et Kutsepeegel toetab õpetajate refleksiooni ja tõendite kogumist, suurendab valmisolekut kvalifikatsiooni taotlemiseks ning parandab hindajate töö järjepidevust, läbipaistvust ja tõhusust. Õpetajad hindasid visuaalseid ülevaateid, struktuurset juhendamist ja turvalist keskkonda, mis erineb märkimisväärselt praegustest avalikest e-portfooliotest. Uuringud kinnitasid, et Kutsepeegel suurendab õpetajate enesekindlust, autonoomiat ja tegutsemisvõimet, vähendab halduskoormust ning aitab välja selgitada õpetajate edasised arenguvajadused. Rakendus on kooskõlas hariduspoliitika eesmärkidega ja aitab kvalifikatsiooniprotsessi läbipaistvamaks ning õppimist toetavamaks muuta.
Kutsepeegel aitab kutsestandardeid üheselt mõista, muutes enesehindamise struktureeritumaks ja arusaadavamaks. Kutsepeeglil on potentsiaal vähendada kutse taotlemise töömahtu, muuta kvalifikatsiooniprotsess nüüdisaegsemaks, tõenduspõhisemaks ja õpetajakesksemaks, toetades samal ajal õpetajaid nende professionaalse identiteedi kujundamisel ning pidevas professionaalses arengus.
Autor: Meeli Rannastu-Avalos
Juhendajad: Leo Aleksander Siiman (Tartu Ülikool), Mario Mäeots (CybExeri Akadeemia)
Töö sisu:
Tänapäeva loodusainete tundides tuleb lisaks aineteadmistele toetada ka õpilaste uurimuslike teadmiste ning koostöise probleemilahendusoskuse arengut. Nende eesmärkide tõhus lõimimine klassiruumi on aga keerukas, sest tulemuslik koostöö ei teki iseenesest ning digivahendite kasutamine vajab teadlikku pedagoogilist kujundamist.
Doktoritöös kavandati, rakendati ja uuriti empiiriliselt tehnoloogiaga toetatud asümmeetrilise koostöö raamistikku ehk TEAC-raamistikku. Selle eesmärk on toetada aineteadmiste, uurimuslike teadmiste ja koostöise probleemilahendusoskuse kujunemist digitaalselt vahendatud uurimuslikes õppetegevustes. Raamistikku uuriti kahes Eesti koolis fotosünteesi, elektri ja geneetika teemalistes digitaalselt vahendatud simulatsioonides, kus osalesid 5., 7. ja 9. klassi õpilased. Õppetegevused viidi läbi tavapärases klassiruumi keskkonnas tahvelarvutite ja nutitelefonide abil ning ülesanded kavandati nii, et igal õpilasel oli probleemi lahendamisel oma roll ning ligipääs vaid osale vajalikust teabest ja simulatsiooni juhitavatest osadest.
Tulemused näitasid, et paarides töötamine andis mitmes uuringus paremaid tulemusi kui töö suuremates rühmades, eriti ülesannete lõpuleviimise, väiksema vigade arvu ja parema koostöökogemuse poolest. Samal ajal ilmnes, et üksnes erinevate rollide andmine ei taga veel sügavamat õppimist. Olulist rolli mängisid struktureeritud refleksioon ja õpetaja juhitud arutelu, mis toetasid teadmiste kinnistumist, tegevuse mõtestamist ja koostöö teadlikumat reguleerimist.
TEAC-raamistik tugineb sotsiaalsele konstruktivismile, kognitiivse koormuse teooriale, arvutipõhisele koostööõppele ja uurimuslikule õppele. Doktoritöö pakub teaduspõhiseid disainipõhimõtteid õpetajatele, õpetajakoolitajatele ja haridusteadlastele, kes soovivad kujundada digitaalselt vahendatud koostöiseid õppetegevusi viisil, mis toetab vastastikust sõltuvust, mõtestatud dialoogi ja sügavamat õppimist.
Autor: Kerli Kõiv
Juhendaja: Katrin Saks (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Ühiskonnas on murettekitavalt palju neid noori, kes on õppest välja langenud ega osale tööturul. Neid noori nimetatakse rahvusvaheliselt NEET (Not in employment, education and training) staatuses noorteks. Noorte tagasipöördumiseks haridus- ja tööellu on oluline leida tõhusaid sekkumisi. Selleks, et noored oskaksid muutusi ja sealhulgas ka oma õpiteekonda juhtida, on vaja oskusi.
Arvestades, et Edmondson jt (2012) on rõhutanud, et inimesed, kellel on kõrgemad enesejuhitud õppimise oskused, on oma eluga rohkem rahul ning omavad selgemaid eesmärke oma tuleviku püüdlustes, tuleb NEET staatuses noorte toetamisel just neile oskustele olulist tähelepanu pöörata. Jossberger et al (2010) sõnul suudab ennastjuhtiv õppija otsustada, mida on vaja järgmisena õppida ning kuidas oma õppimist kõige tõhusamalt teostada. Enesejuhitud õppimise oskuste teemapüstitus NEET staatuses noorte puhul on eriti oluline, kuna seda sihtrühma iseloomustab enamasti madal haridustase, ebapiisavad oskused, motivatsiooni puudumine ning negatiivne tulevikuvaade (Goldman-Mellor et al, 2016).
Doktoritöö tuvastas nelja elluviidud uuringu toel enesejuhitud õppimise käsitluse puudujäägi formaalharidusest väljaspool olevate noorte jaoks ning lõi NEET staatuses noorte olukorda arvestava enesejuhitud õppimise käsitluse, hindamisvahendi ja sekkumismudeli. Enesejuhitud õppimise kontseptsiooni käsitlemine NEET staatuses noorte perspektiivist võimaldab laiendada olemasolevaid teoreetilisi lähenemisi kohandades neid inimestele, kes ei osale aktiivselt õppeprotsessides.
Uuring pakub valideeritud enesehindamisküsimustikku SDL-NEET, mida saab edukalt rakendada ka teiste noorte või täiskasvanute gruppidega. Samuti leidis kinnitust, et loodud enesejuhitud õppimise oskuste sekkumine on piisavalt tõhus, et seda integreerida NEET staatuses noorte tugisüsteemidesse, haridus- ja noorsootöö programmidesse eesmärgiga maksimeerida noorte toetuse tulemuste jätkusuutlikkust ja suurendada noorte osalust hariduses.
Autor: Rauno Neito
Juhendajad: Kaido Reivelt (Tartu Ülikool), Jari Lavonen (Helsingi Ülikool), Elisa Vilhunen (Helsingi Ülikool)
Töö sisu:
Tundub loogiline, et katsete tegemine on palju huvitavam kui arvutusülesannete lahendamine. Selgub, et päris nii lihtne see ei ole ja vahepeal võib seis olla hoopis vastupidine. Oma värskelt kaitstud doktoritöös uuris Rauno Neito, kuidas mõjutavad õppetegevused õpilaste huvi füüsikatundides. Täpsemalt keskendus ta erinevatele omadustele, mis võiksid olla seotud õpilaste situatsioonihuviga – huvi, mis võib ootamatus või põnevas olukorras tekkida ning püsima jäädes areneda sügavamaks huviks.
Sellise huvi mõõtmiseks palus Neito koos kolleegidega 8.-10. klassi Eesti ja Soome õpilastel osaleda uuringuteks kavandatud füüsikatundides, mille jooksul vastasid õpilased kolm-neli korda päevas lühikesele küsimustikule. Õpilastelt küsiti, millise tegevusega nad viimati tegelesid ja kui huvitav see nende jaoks oli, aga ka seda, kui olulisena nad tegevust tajusid või kui suurt väljakutset see neile pakkus. Kogutud tulemuste põhjal loodi mudelid, mis näitasid, millised omadused olid seotud õpilaste situatsioonihuvi.
Selgus, et õpilaste oskused ning tegevuse tajutud olulisus (eelkõige isiklikul või ühiskondlikul tasemel) olid enamasti seotud sellega, kui huvitav mingi õppetegevus nende jaoks oli. Lisaks seostus situatsioonihuvi sageli õpilaste pingutusega. Peale selle seostus õpilaste huvi järgmise tegevuse vastu pea alati sellega, kui huvitav oli nende jaoks olnud eelmine tegevus. Üllataval kombel ei olnud õpilaste varasem huvi füüsika vastu alati oluline ning mõne kavandatud füüsikatunni puhul ei mänginud see mingit rolli.
Õppetegevusi võrreldes selgus ühes uuringus, et suurimat rolli mängis nende ülesehitus ja kontekst, mitte tegevus ise. Nii ilmnes, et ühes tunnis hindasid õpilased samaväärselt kõrgelt nii katseid, arvutusülesandeid kui ka õpetajaga arutamist, kuid teises tunnis olid katsed selgelt huvitavamad kõigest muust. Seega tasub õpetajatel tegevusi valides keskenduda nende tajutud olulisusele ning konteksti sobivusele, et paremini toetada õpilaste huvi tundides.
Autor: Pille Nelis
Juhendaja: Margus Pedaste (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Kaasava hariduse põhimõtete rakendamine alushariduses on üks olulisemaid teemasid nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Alusharidus kaasavas õpikeskkonnas avaldab pikaajalist ja positiivset mõju laste akadeemilistele oskustele, sotsiaalsele arengule ja edasijõudmisele koolis ning seetõttu on kaasava hariduse tõhus rakendamine koolieelsetes lasteasutustes väga oluline.
Uuringute tulemused on näidanud, et see on seotud mitme teguriga nagu arusaam kaasava hariduse tähendusest, selgus kaasava hariduse rakendamist toetavates tunnuste ja lasteaia töötajate professionaalsus kaasava hariduse rakendamisel. Seetõttu keskendus autor doktoritöös kaasava hariduse rakendamist toetava mudeli loomisele ja selle rakendatavuse uurimisele alushariduses. Uurimist alustati süstemaatilise kirjandusanalüüsiga. Kirjanduses leiduvate definitsioonide kõige olulisemaid aspekte arvesse võttes sõnastati kaasava hariduse definitsioon, milles saab eristada selle filosoofilist ja praktilist olemus.
Kirjandusanalüüs näitas, et kaasava hariduse võtmetunnused saab süstematiseerida haridussüsteemi viie tasandi kaudu: lapse, pere, õpetaja, institutsiooni ja riigi tasand. Edasi uuriti, kuidas on teoreetiline mudel kooskõlas lasteaia praktikatega. Selleks tehti juhtumiuuring, kus osalesid ühe lasteaia töötajad. Tulemused näitasid, et teoreetiline mudel on kooskõlas lasteaia praktikaga. Samas ilmnesid väljakutsed kaasava hariduse rakendamisel. Lõpuks hinnati mudeli rakendatavust lasteaedade meeskondadele suunatud koolitusprogrammi kaudu, mis arendati välja mudeli põhjal. Täpsemalt uuriti, kuidas muutub programmi läbimisel osalejate tegevusvõimekus kaasava hariduse rakendamisel. Selleks tehti küsitlused enne koolituse algust ja pärast koolituse lõppu.
Doktoritöö tulemusel loodi kaasava hariduse rakendamist toetav mudel alushariduses. Mudeli põhjal väljatöötatud koolitus parandas lasteaiaõpetajate tegevusvõimekust kaasava hariduse rakendamisel, mis viitab mudeli rakendatavusele. Lisaks antakse töös soovitusi hariduspoliitika kujundamiseks, kaasava hariduse rakendamiseks lasteaedades ja õpetajate koolitamisel.
Autor: Heily Raska
Juhendajad: Krista Uibu (Tartu Ülikool), Merle Taimalu (Tartu Ülikool), Aino Ugaste (Tallinna Ülikool)
Töö sisu:
Õpetaja professionaalsuse juures on olulised otsustusõigus ja oskus valida asjakohast õppevara. Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvamused õppevara valimisega seotud aspektidest. Selgus, et kui lasteaiaõpetajatel on peaaegu täielik vabadus valida endale ja lastele sobivat õppevara, on esimese kooliastme õpetajatel võimalik vaid mõningal määral õppevara valikul kaasa rääkida.
Kognitiivsed ja afektiivsed eesmärgid on õppevara valikul kesksel kohal, neid pidasid võrdselt oluliseks nii lasteaia- kui ka esimese kooliastme õpetajad. Metakognitiivseid eesmärke hindasid esimese kooliastme õpetajad lasteaiaõpetajatega võrreldes olulisemaks. Õppevara valimise kohta nimetasid õpetajad erinevaid põhimõtteid, mida sai jagada nelja rühma: vastavus õppekavale, sisu ja ülesannete mitmekesisus, sisu ja ülesannete selgus ja arusaadavus ning välised tegurid.
Õpetajad ei tähtsustanud õppevara valiku juures mängulisust. Lasteaiaõpetajad nimetasid keeleõppemängude valiku põhimõtteid, näiteks teise keele oskuse arendamist, lapse individuaalsusega arvestamist ja teadmiste kujundamist. Lasteaiaõpetajad pidasid keeleõppemänge valides oluliseks, et need arvestaksid laste erineva keeletaseme ja huvidega ning aitaksid arendada kõiki õppe- ja kasvatustegevuste valdkondi. Et teha kindlaks, millised on tegurid, mis lasteaia- ja esimese kooliastme õpetajate arvates mõjutavad nende õppevara valikut, kasutati Bronfenbrenneri ökoloogilist mudelit.
Makrotasandi tegurid hõlmasid õppekava ja kirjastajate järgimist. Mesotasand puudutas ümbritsevate isikute (nt juhtkonna, kolleegide ja õpilaste) mõju. Mikrotasandi tegurid olid seotud õpetajate teadmiste ja kogemustega, kus peamiselt mõjutas õpetajate arvates õppevara valimist töökogemus.
Kaitstud õppeaastal 2024/2025
Autor: Piret Viirpalu
Juhendajad: Edgar Krull (Tartu Ülikool), Rain Mikser (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Uuringute tulemused on näidanud, et õppekavauuenduste edu või ebaõnnestumine sõltub suuresti õpetajate arusaamadest, ootustest ja omanikutundest nende uuenduste suhtes. Sellest tulenevalt on oluline, et õpetajad mõistaksid õppekavapoliitika muudatuste põhjuseid ja neis kajastuvad ideid ning omaksid nende suhtes omanikutunnet. Õpetajad kipuvad aga väljastpoolt algatatud uuendustele vastu seisma, kuna neil puudub omanikutunne planeeritavate uuenduste suhtes.
Õpetajate õppekava omanikutunde suurendamiseks on õpetajaid kaasatud õppekavaga seotud otsuste tegemisse, neile on antud õppekavaarendaja ja õppekavapoliitika kujundaja staatus. Kuid ametlikult antud autonoomse õppekavaarendaja staatus ei taga tingimata, et õpetajad tegutsevad iseseisvalt või kogevad omanikutunnet õppekava suhtes. Neoliberaalsed standardiseerimispraktikad on osutunud oluliseks takistuseks õpetajate õppekavaga seotud omanikutunde kujunemisel.
Riigieksamid ja rahvusvahelised võrdlusuuringud takistavad õpetajaid tegutsemast autonoomsete professionaalidena enda tõekspidamisi arvestava õppekava loomisel ja rakendamisel. Uurimist alustati küsimustiku loomisest ja selle piloteerimisest, et uurida Eesti õpetajate kogemusi õppekavade kasutamise ja arendamisega, nende ettevalmistust õppekavaarenduseks ning ootuseid parimatele õppekavalahendustele.
Järgnenud Eesti üldhariduskoolide õpetajate esindusliku valimi uuringu tulemustest selgus, et õpetajate õppekavaideaalide ja nende praktiliste ootuste vahel on vastuolu. Õpetajad ootasid suurt vabadust õppekava üle otsustamisel, kuid samas eelistasid üsna üksikasjalikke õppekavajuhiseid. Õpetajate õppekavaga seotud omanikutunne peegeldus ka nende õppekava definitsioonides. Ligi pooled vastanutest määratlesid õppekava kui kohustuslikku ettekirjutavat dokumenti, mis piirab nende omanikutunnet. Suur osa õpetajatest ei tunne õppekava kasutajate, arendajate ja lahenduste väljapakkujatena omanikutunnet õppekava suhtes.
Doktoritöös antakse soovitus muuta õppekavade väljatöötamise protsess personaalsemaks – õppekava ei tohiks olla väljastpoolt loodud dokument, õpetajad peavad tundma, et nad on õppekava arendamise protsessis esindatud ja et õppekava, mida nad kasutavad, on nende oma.
Kaitstud õppeaastal 2023/2024
Autor: Triinu Soomere
Juhendajad: Mari Karm (Tartu Ülikool), Torgny Roxå (Lundi Ülikool)
Töö sisu:
Doktoriõpingute ajal õpetama õppimine võib tunduda teadustööks vajalike teadmiste ja oskuste omandamise kõrval teisejärguline. Samas on teada, et paljud doktorandid jätkavad oma karjääri ülikoolis, kus õpetamine on üks nende tööülesannetest, ja ka konsultandi või täiskasvanute koolitajana mõnes muus valdkonnas, kus tuleb kasuks õpetamisoskus. Lisaks on ülikooliõpe nii Euroopa Liidus kui ka Eestis muutunud poliitikadokumentide tõttu õppimiskesksemaks. Varasemad uuringud näitavad, et doktorandid ei tunne, et oleksid õpetamiseks hästi valmis: neil puudub süstemaatiline ettevalmistus, samuti võib nende arusaam õppest olla nii õppimis- kui ka õpetamiskeskne. Doktoritöö eesmärk on selgitada välja doktorantide arvamused selle kohta, kuidas eri õppimisviisid kõrghariduse kontekstis nende õpetama õppimist kujundavad.
Empiirilised andmed koguti poolstruktureeritud intervjuude käigus 25 doktorandilt neljast Eesti ülikoolist. Tulemused näitasid, et uuringus osalenud pidasid õpetamise väärtust rõhutava ja õppimiskesksele lähenemisele keskenduva pedagoogilise kursuse läbimist toetavaks ja oluliseks, sest need võimaldasid vestelda õpetamise teemal. Sellised mitteformaalsed vestlused olid osalejate sõnul seotud refleksiooniga. Samas selgus, et osa doktorantidest ei vestle õpetamisest kellegagi, ka mitte oma doktoritöö juhendajaga.
Lisaks näitasid tulemused, et mida rohkem võtab doktorant omaks ülikooli õpetamiskultuuri normid, seda hõlpsamini ülikooli liikmed teda aktsepteerivad. See võib aga õpetama õppimist nii soodustada kui ka takistada. Transformatiivse õppimise ja õppimiskeskuse poole liikumist kirjeldades väljendasid osalejad rahulolematust enda õpetamise suhtes, samuti kasutasid/rakendasid nad (kirjeldustes) oma pedagoogiliste teadmiste toel kriitilist refleksiooni.
Kontekst võib toetada või takistada transformatiivset õppimist, kuid osalejate sõnul jätkub sügaval tasandil toimuv transformatsioon olenemata ümbritsevas keskkonnas kogetud toetusest. Tulemuste põhjal tehti ülikoolidele mitu ettepanekut doktorantide formaalse ja mitteformaalse õppe, ülikoolide karjäärimudeli ning doktorantide juhendajate rolli kohta õpetama õppimisel.
Autor: Moonika Teppo
Juhendajad: Miia Rannikmäe (Tartu Ülikool), Regina Soobard (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Loodusainete õppimisel on üheks oluliseks probleemiks õpilaste sisemise motivatsiooni langus, mis avaldub eriti ilmekalt üleminekul algkoolist põhikooli ehk puberteedieas. Uuringud näitavad, et selline tendents on tingitud mitmetest faktoritest, sealhulgas õpilaste psühholoogiliste põhivajaduste (autonoomia, kompetentsuse ja seotuse) vähesest toetamisest või mitterahuldamisest õppimisel, õpetajakeskse õpikeskkonna domineerimisest loodusainete tundides ja loodusainete õppimise irrelevantsusest (vähesest seotusest õpilaste igapäevaeluga). Käesolev doktoritöö keskendub õpi- ja õppetegevuste ning kontekstipõhise lähenemisviisi komponentide uurimisele 6. ja 9. klassi õpilaste sisemise motivatsiooni ennustamisel loodusainete õppimisel. Uuringu empiirilised andmed koguti põhikooli 6. ja 9. klassi õpilastelt ning loodusainete õpetajatelt elektrooniliste küsimustikega. Töös kasutati läbilõikeuuringu disaini ning andmeid koguti kahel ajahetkel kolmeaastase intervalliga.
Grupivõrdluse tulemused näitavad, et 6. klassi õpilased tajuvad loodusainete õppimist sisemiselt motiveerivamalt võrreldes 9. klassi õpilastega, kinnitades varasemate uuringute tulemusi motivatsiooni langusetrendist põhikooli õpilaste seas vanuse kasvades. Töö tulemustest ilmneb, et nii 6. kui 9. klassi õpilased hindavad kõrgemalt selliste loodusteaduslike teemade õppimist, mis on esitatud nende igapäevaeluga seotud (personaalses või sotsiaalses) kontekstis võrreldes ainealases võtmes esitatud teemadega. Lisaks näitavad tulemused, et nii õpilased kui loodusainete õpetajad tajuvad traditsioonilisi õpi- ja õppetegevusi (nt loengu pidamine, küsimuste esitamine ja klassiarutelu) loodusainete tundides kõige sagedamini kasutatavateks võrreldes õpilaskesksete tegevustega (nt. koostöised tegevused ja katsetamine) ehkki traditsiooniliste õppetegevuste sagedasem tajutud kasutamine ennustab õpilaste sisemist motivatsiooni statistiliselt oluliselt kõrgemalt võrreldes õpilaskesksete tegevustega. Töö tulemused annavad mitmeid soovitusi sisemise motivatsiooni uurimiseks nii loodusteaduslikus hariduses kui ka loodusainete õpetajatele, et senisest tõhusamalt toetada õpilaste psühholoogliste põhivajaduste rahuldamist ning seeläbi suurendades nende sisemist motivatsiooni loodusainete õppimisel.
Autor: Tiina Kivirand
Juhendajad: Äli Leijen (Tartu Ülikool), Liina Lepp (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Kaasava hariduse põhimõte on viimastel aastakümnetel olnud hariduskorralduse põhiprintsiip nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ometi on selle tähenduslik rakendumine praktikas osutunud keeruliseks. Uuringud on näidanud, et põhjused selleks on erinevad, kuid sõltuvad eeskätt arusaamadest kaasava hariduse tähendusest, õpetajate ettevalmistusest ja kogu kooli personali koostööst ning kooli arendustegevustest. Kuna õpetajate ja muu kooli personali arusaamu kaasava hariduse tähendusest mõjutavad ka spetsialistid, kes koolitavad või nõustavad koole kaasava hariduse rakendamisel, siis käesoleva doktoritöö üheks eesmärgiks oligi uurida, kuidas need spetsialistid ise mõistavad kaasava hariduse tähendust. Selleks viidi läbi pool-struktureeritud intervjuud 15 spetsialistiga. Tulemused näitasid, et uuritavad mõistsid kaasava hariduse tähendust ja selle rakendamise viise erinevalt. Kaasavat haridust operatsionaliseeriti nii kõikide õpilaste koosõppena tavakooli tavaklassis, õppena eriklassides kui ka erikoolides.
Teiseks uuriti, kuidas toetada koole kaasava hariduse rakendamisel koolide meeskondadele (õpetajad, tugispetsialistid, koolijuhid) disainitud täienduskoolituse kaudu Eesti kontekstis. Pikaajalise meeskondliku täienduskoolituse kursuse (10 EAP) eesmärgiks oli kujundada erinevate koolitusel osalenud osaliste valmisolek ja vajalikud teadmised kaasava hariduse tähenduslikust rakendamisest kooli kui organisatsiooni tasandil. Uuringust selgus, et koolituse jooksul viidi koolides ellu nii kultuurilisi kui ka struktuurseid muutusi. Siinjuures kerkisid olulisimate arendustegevusi mõjutavate teguritena esile eestvedamine, pühendumus, koostöö, kogu süsteemi hõlmav lähenemine, ressursid ja väline ekspertiis.
Doktoritöö tulemuste põhjal saab teha järeldusi ja anda soovitusi kaasava haridussüsteemi võimestamiseks Eesti kontekstis. Esmalt on oluline pöörata rohkem tähelepanu kaasava hariduse operatsionaalsele mõistele, algatada ühiskondlikke debatte, kellele ja milleks kaasav haridus oluline on, ning viia seadusandlus kooskõlla kaasava hariduse põhimõtetega. See omakorda eeldab, et nii riiklikul kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil toimuks kaasava hariduse põhimõtte rakendamisel eestvedamine ühiselt määratletud sihiseadega ja tulemusindikaatoritega, mis mõõdavad tähendusliku kaasamise tulemuslikkust.
Kaitstud õppeaastal 2022/2023
Autor: Innocent Kwame Bedi
Juhendajad: Hasso Kukemelk (Tartu Ülikool), Emanuele Bardone (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Erinevalt teiste valdkondade juhtidest ei ole koolijuhtide tööülesanded täpselt kindlaks määratud. Koolijuhid moodustavad olulise haridusvaldkonna sidusrühma, sest nad on oma rollis asendamatud. Nii nagu ühiskond, muutuvad ka koolijuhtide tööülesanded üha mitmetahulisemaks, mistõttu ei ole neid lihtne määratleda. Ka tööstress mõjutab koolijuhtide tegevust ja rahulolu kooli kvaliteedi parandamisel ning paremate õpiväljundite saavutamisel.
Doktoritöö eesmärk ongi anda ülevaade koolijuhtide tööülesannetest ja nendest tingitud stressist, samuti teguritest, mis mõjutavad koolijuhtide tööstressi ja tööülesannete täitmist. Lisaks soovitakse doktoritöös välja selgitada tööalased toimingud, mis aitavad parandada kooli kvaliteeti, ning nendega seotud stressorid ja toetavad tegurid. Kvantitatiivse uuringu andmed koguti Ghana keskkooli juhtidelt ja kvalitatiivse uuringu omad Volta piirkonna koolijuhtidelt.
Uurimistulemusena eristusid 22 tööalast tegevust, mida koolijuhid eelistasid. Selgus, et kuigi koolijuhtide tegevus on stressirohke, ei tagane nad oma kohustustest. Koolijuhtide tööstressi mõjutavad koolijuhi vanus ning kooli tüüp ja klassifikatsioon. Seevastu vanus ja ametikoht avaldavad mõju tööga rahulolule, ametikoht ka tööülesannete täitmisele. Reformide elluviimisel täidavad koolijuhid reformimisega seotud tööülesandeid, ehkki need on stressirohked. Hea kooliga seotud uuenduste kontekstis näitavad tulemused muu hulgas seda, et koolijuhid toetavad töötajate professionaalset arengut ja õpilased on hästi juhendatud. Samas avaldavad õpetajate supervisiooniga kaasnevad raskused, ressursside nappus, õpetajate vähene tugi ja bürokraatia koolijuhtide tegevusele negatiivset mõju. Stressiolukordadega toimetulekuks loodavad koolijuhid eelmistest töökohtadest saadud kogemustele ja oma akadeemilisele taustale.
Uurimistulemuste põhjal saab anda mõningaid praktilisi soovitusi, kuid edasistes uuringutes tuleb koolijuhtide tegevust uurida suurema valimi peal ja töötada välja strateegiad, mille kaudu toetada koolijuhte nende kohustuste täitmisel.
Autor: Tapashi Binte Mahmud Chowdhury
Juhendajad: Miia Rannikmäe (Tartu Ülikool), Jack Holbrook (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Loodusteaduslik haridus, mille eesmärgiks on kujundada loodusteaduslikku kirjaoskust, peab tagama õpilastel oskused kanda üle oma pädevusi elulisse konteksti, käsitleda jätku- suutlikkusega seotud sotsiaalseid muresid ja toetada üldist heaolu Käesolev doktoritöö toob välja vajaduse loodusteadusliku kirjaoskuse käsitluse arendamiseks laiendades ühiskonnas tajutavat loodusteadusliku hariduse mõõdet.
Uurimistöös on rõhuasetus loodusteaduslikel probleemidel, mis on olulised ühiskonna arengus nii teaduslikust kui ka praktilisest vaatenurgast. Samuti on uuringu eesmärk selgitada välja kuidas õpetajad väärtustavad sotsiaalse kandepinnaga loodusteaduslike teemade käsitlemise loodusainete õpetamisel ning uurida kogukondlikku loodusteaduslike teadmiste ülekandumist kooli kontekstist igapäevaellu. Doktoritöös defineeritakse aktiivse informeeritud kodanikkonna mõiste ja sellega täiendatakse teaduskirjanduses tuntud kolmeastmelist õpetamise mudelit kontekstiülese loodusteadusliku hariduse mõõtmega. Selgitati välja õpetajate tajutud enesetõhusus loodusteaduste õpetamise praktikast ning lisati täiendav dimensioon õpetamisviisi tähtsustamaks aktiivse informeeritud kodanikkonna edendamise protsessi.
126 Bangladeshi loodusainete õpetajaga läbiviidud küsitlus näitas, et Bangladeshi õpetajate tajutud enesetõhusus uue lähenemisviisi tähtsuse ja tegeliku praktika vahel oli erinev. Kvalitatiivset meetodit kasutades viidi läbi ekspertintervjuud. Uuringu tulemused näitasid, et loodusteaduste õppimise eesmärke tajuti kolmel erineval tasemel – õpilaste individuaalne areng(loodusteaduste kontseptuaalsete teadmiste ja oskuste omandamine, teaduslikud väärtused ja individuaalne suhe loodusteadustega), õpilaste sotsiaalne areng (rühmatöö, koostöö, kogukonna tunne, argumenteerimine ja otsuste tegemine) ning ühiskondlik areng (aktiivne ühiskonna toetamine ühiskondlike probleemide lahendamisel kollektiivse ja teaduslike mõjude kaasamise kaudu, edendades kollektiivset teaduslikku hoiakut lahendamaks dilemmasid).
Käesolev nägemus ühiskonna arengust on kooskõlas humanismi õppimisteooriaga ja arvestab humanistlikku lähenemist, mis toetab õppijate ettevalmistamist ühiskondlike probleemide lahendamisel edendab loogilistes ja veenvates tegevustes positiivseid kollektiivseid muutusi, ning muutusi ühiskonnas tervikuna.
Autor: Gerli Silm
Juhendajad: Margus Pedaste (Tartu Ülikool), Olev Must (Tartu Ülikool), Karin Täht (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Haridus- ja psühholoogiavaldkonnas kasutatakse teste inimeste teadmiste ja oskuste hindamiseks. Tihti ei ole selliste testide tulemused testitavate endi jaoks tähenduslikud, kuigi võivad olla olulised mõnel teisel tasandil – näiteks võidakse nende alusel võrrelda omavahel õpilasi või õpilaste gruppe koolide ja riikide lõikes. Varasemad uuringud on näidanud, et keskmiselt on testitäitjate jaoks madala olulisega testide tulemused madalamad kui kõrge olulisusega testide puhul. Ka valiidsuse teoreetilised käsitlused viitavad sellele, et testi tulemuste tõlgendamisel tuleks arvestada erinevate teguritega, sh motivatsiooniga, mis võivad tulemust mõjutada, aga ei ole osa konstruktist, mida soovitakse hinnata.
Testi täitmise motivatsiooni (TTM) käsitletakse peamiselt ootuse-väärtuse teooria raamistikus. Selle alusel on motivatsiooni tekkimine seotud erinevate teguritega, näiteks inimese eelnevad kogemused, väärtused ja uskumused. Seega TTM ei ole seotud vaid testi ja testimise olukorraga vaid ka testitava enda sisemiste protsessidega. Sellest lähtuvalt võib eeldada, et TTM võib olla tulemustega seotud ka kõrge olulisusega testimise olukorras. Selleks, et TTM-ga oleks võimalik tulemuste tõlgendamise arvestada, on oluline seda hinnata. Peamiselt on hindamiseks kasutatud enesekohaseid küsimustikke, kuid kuna vastused nendele ei pruugi olla piisavalt objektiivsed, on välja pakutud ka alternatiivseid TTM-i hindamise meetodeid, näiteks ajalist pingutust vastamisel (APV, Wise ja Kong, 2005). APV alusel antakse hinnang testitäitja testile pühendatud pingutusele selle alusel, kuidas ta kasutas testi ülesannete lahendamisel selleks ettenähtud aega.
Doktoritöös uuriti, kuidas avaldub testi täitmise pingutus nii madala kui ka kõrge olulisusega testimise olukordades. Pingutuse hindamiseks kasutati nii enesekohast küsimustikku kui ajalisi pingutust iseloomustavad indikaatoreid, sh APV. Leiti, et testi täitmise pingutus on testi tulemusega seotud nii madala kui ka kõrge olulisusega testis, kuigi ootuspäraselt seletab see suurema osa variatiivsusest madala olulisusega testi puhul. Veel leiti, et enesehinnatud pingutus ja testi täitmise aja põhjal arvutatud pingutuse näitaja võivad kirjeldada motivatsioonispektri erinevaid osi ning et mõlemad võivad anda väärtuslikku informatsiooni testi täitmise motivatsiooni kohta.
Autor: Helen Semilarski
Juhendajad: Miia Rannikmäe (Tartu Ülikool), Regina Soobard (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Kogu maailm vajab haritud inimesi, kellel on loodusteaduslik kompetentsus, et lahendada esile kerkinud probleeme nii teaduses, meditsiinis, poliitikas kui ka teistes olulistes valdkondades. Loodusteaduste õpetamisel on jätkuvalt probleemiks, et tundides pööratakse suurt tähelepanu ainesisu omandamisele, mitte eluks vajalike oskuste kujundamisele, mis on viinud selleni, et loodusteaduslikud õppeained on muutunud õpilaste jaoks vähem huvitavaks ning et õpilastel tekivad killustunud teadmised.
Ka varasemast uuringust „Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumiõpilaste karjäärivaliku mõjutajana (LoTeGüm)“ selgus, et gümnaasiumiõpingute jooksul kasvavad õpilaste aineteadmised, kuid oskus neid teadmisi rakendada probleemide lahendamisel ja otsuste tegemisel jääb tagasihoidlikuks või koguni ei muutu üldse. Seetõttu on oluline uurida viise, mis toetaks õpilaste tähenduslikku õppimist loodusainete valdkonnas. Õppimine on õpilasele tähenduslik siis, kui see kannab mingisugust püsivat muutust, mis on õppija igapäevaelus oluline ka pärast õpinguid.
Doktoritöös uuritakse gümnaasiumiõpilaste tajutud enesetõhusust raamteemade kasutamisel, sealhulgas 21. sajandi oskustega seoses. Bandura (1986) on defineerinud tajutud enesetõhusust kui inimese hinnangut oma võimetele teha ja korraldada vajalikke tegevuskäike eesmärgiga saavutada oodatud sooritustulemusi. Mitmed uuringud on näidanud, et õpilase kõrgem tajutud enesetõhusus aitab oluliselt kaasa soovitud õpitulemuste saavutamisele, kuna õpilasel on suurem usk oma suutlikkusse.
Doktoritöö fookuses on loodusteadustega seotud raamteemad, mida defineeritakse kui teemasid, mis on teaduse ja ühiskonna poolt hetkeliselt kokku lepitud ning mis on õpilasele olulised nii igapäevaelus kui ka tulevikus. Sellised raamteemad on näiteks energia muundumine ja geneetiline mitmekesisus, mis moodustavad ühtse teadusliku raamistiku Eesti riiklikus õppekavas olevatele teemadele. Raamteemad on olulised loodusnähtuste (nt virmalised, vikerkaar, maavärin) või ka protsesside (nt fotosüntees, käärimine, hingamine) selgitamiseks ning mõistmiseks. Samuti võimaldavad raamteemad eri valdkondadest pärit teadmisi või ainealaseid (distsiplinaarseid) ja interdistsiplinaarseid teadmisi seostada ning seejuures toetada õpilaste sisukat õppimist ja teema mõistmist. Peaks ju iga gümnaasiumiõpilase jaoks olema õppekavas toodu seostatud ja loogiline, olenemata sellest, millise karjääri ta tulevikus valib.
Doktoritöö eesmärk on välja selgitada raamteemade kaartide kui õpetamis- ja õppimisviisi kasutamise efektiivsus, mis hõlbustab loodusteaduste õppimise lõimimist ja aitab edendada õpilaste tajutud enesetõhusust tähendusliku õppimise suunas. Doktoritöö järelduste põhjal saab esitada mitmeid soovitusi, kuidas toetada õpilaste tähenduslikku õppimist.
Kaitstud õppeaastal 2021/2022
Autor: Helin Semilarski
Juhendaja: Anne Laius (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Bioloogiahariduse peamiseks eesmärgiks on suurendada õpilaste bioloogiaalast kirjaoskust, mis hõlmab bioloogiaalaseid teadmisi, kognitiivseid oskusi, hoiakuid, uskumusi ning väärtusi, sh. säästva arengu põhimõtete väärtustamist (Krell & Schmidt, 2020). Kuid bioloogia ainekavasid ei ole suudetud piisavalt kiiresti täiendada uute teadus-saavutuste ja meetodite ning nn 21. sajandi kompetentsuste kujundamisega, et täita ühiskonna suurenevat nõudlust kõrge bioloogiaalase kirjaoskusega kodanike järele. Seetõttu on kooliharidusel ning bioloogiatundidel oluline roll õpilastes nende täiustunud ning uute bioloogiaalaste teadmiste ja oskuste arendamisel.
Doktoritöö üheks eesmärgiks on uuendada ja täiendada bioloogiaalase kirjaoskuse kontseptsiooni ning hinnata gümnaasiumiõpilaste olulisemaid bioloogiaalaseid pädevusi, mille saavutamine on sätestatud 2011. aastal vastu võetud kompetentsipõhises gümnaasiumi riiklikus õppekavas, kuid mille rakendumise kohta pole piisavalt andmeid. Bioloogiaalase kirjaoskuse teoreetilise mudeli loomiseks viidi läbi vastava-sisuline teaduskirjanduse süstemaatiline analüüs. Bioloogiaalase kirjaoskuse mudelisse kuulub kuus alljärgnevat dimensiooni süstemaatilise kirjanduse analüüsi alusel: kognitiivne dimensioon; afektiivne dimensioon; jätkusuutlikkus; interdistsiplinaarsus; teadlikkus bioloogiaalastest karjääridest bioloogia kui teaduse olemus.
Doktoritöö teine etapp tugines kolmel uuringul, mis viidi läbi gümnaasiumi-õpilaste bioloogiaalase kirjaoskuse kognitiivsete ja afektiivsete komponentide hindamiseks. Tulemused näitasid, et kolme gümnaasiumi-aasta jooksul nende tulemused paranesid viies ülesandes (ülesannete koguarv oli kaheksa). Õpilaste keskmised tulemused olid mõlemas uuritud klassis madalad. 12. klassi õpilased näitasid paremaid tulemusi bioloogia-alaseid teadmisi uurivates ülesannetes. Õpilaste tulemused ei paranenud probleemi lahendamise ja põhjendamise ülesannetes. Seetõttu on oluline bioloogiatundides senisest enam tähelepanu pöörata õpilaste põhjendamis-oskuse arendamisele.
Saadud tulemustest selgub, et kui õpilased ei saanud bioloogiaalastest põhimõistetest ja protsessidest arusaamisel häid tulemusi, siis oli ka nende kognitiivsete oskuste tase madal. Madalate ainealaste ja kognitiivsete oskuste taga võib olla Eesti riiklik õppekava, mis rõhutab küll õpilaste erinevate kognitiivsete oskuste arendamist, kuid mida bioloogia peamiselt ainekeskne õppekava piisavalt ei toeta.
Autor: Tormi Kotkas
Juhendajad: Miia Rannikmäe (Tartu Ülikool), Jack Holbrook (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Käesolev doktoritöö lähtub probleemidest, et väike osa Eesti õpilastest seostab oma tulevikku elukutsetega loodusteaduste ja tehnoloogia (LTT) valdkonnas ning tüdrukute seas on vähene huvi inseneeria ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialade valiku vastu. Eelmainitud probleemide põhjustena on välja toodud puudujääke loodusteaduslike ainete õpetamispraktikates, mis ei toeta õpilastes huvi kujunemist, LTT valdkonna väärtustamist ning õpilaste LTT-alase karjääriteadlikkuse kujunemist. Tihti pole õpetajatelgi teadlikkust elukutsete mitmekesisusest LTT valdkonnas. Seetõttu töötati välja LTT valdkonna karjääriteadlikkust toetav sekkumine ning hinnati selle mõju põhikooli õpilaste õpimotivatsioonile, karjääriteadlikkusele ja karjäärivalikutele.
Sekkumine koosnes viie kontekstipõhise, aktiivõpet võimaldava õppemooduli rakendamisest loodusteaduste tundides 7.-9. klassis, mille käigus ehitati muuhulgas mobiili laadiv päikesepaneel, külastati limonaaditööstust ja kehastuti tolliametnikuks. Sekkumine viidi läbi kolmes Eesti koolis (N = 104) ja mõju selgitamiseks kaasati kontrollgrupp (N = 24). Käesoleva doktoritöö tulemustena leiti, et karjääriteadlikkust toetav sekkumine oli enamike õpilaste jaoks huvitav, õppeprotsess meeldiv ja toetas õpitu väärtustamist erinevatel tasemetel (isiklik, perekondlik, kohalik, globaalne). Samas ei vastanud valitud teemad ja ka tutvustatud elukutsed enamike õpilaste huvidele või karjäärivalikutele, mistõttu olid vähesed osalenud õpilastest valmis kajastatud teemasid edasi õppima.
Olulise tulemusena näidati, et karjääriteadlikkust toetav sekkumine aitas kaasa nii poiste kui tüdrukute karjääriteadlikkuse kasvule. See omakorda loob eeldused, et otsuseid LTT valdkondade valimise kasuks või kahjuks tehakse teadmiste põhiselt mitte toetudes ühiskonnas levinud stereotüüpidele. Lisaks leiti, et proportsionaalselt rohkemate sekkumises osalenud õpilaste seas püsis LTT valdkond karjäärivalikuna võrreldes kontrollgrupi õpilastega. Uuringu tulemustest ning valdkondlikust teaduskirjandusest lähtuvalt on soovitav rakendada loodusteaduste tundides õpilaste karjääriteadlikkust toetavaid kontekstipõhiseid ja aktiivõpet võimaldavaid õpimooduleid.
Autor: Liina Adov
Juhendajad: Äli Leijen (Tartu Ülikool), Margus Pedaste (Tartu Ülikool), Miia Rannikmäe (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Uuringud on näidanud, et nutiseadmete kasutamisel hariduses on potentsiaal toetada nii õpilaste õppeedukust, motivatsiooni, uute oskuste omandamist kui ka koostöö- ja eneseregulatsioonioskust. Kuigi tehnoloogia kättesaadavus on tugevas kasvutrendis, on tehnoloogia kasutamine hariduslikel eesmärkidel väljaspool distantsõpet jäänud madalale või mõõdukale tasemele. Seega ei taga tehnoloogia olemasolu veel selle kasutamist hariduslikel eesmärkidel. Uuringud on näidanud, et tehnoloogia kasutamine on tugevasti mõjutatud hoiakutest. Käitumise prognoosimisel tuuakse eraldi esile käitumiskavatsust (inimese valmisolekut teatud viisil käituda) kui n-ö vahesammu hoiakute ja käitumise vahel.
Doktoritöö eesmärk mõista hoiakute ja käitumiskavatsuse seost õpetajate ja õpilaste nutiseadmekasutuse prognoosimisel STEM-hariduse kontekstis. Andmeid koguti esimeses etapis küsimustike kaudu nii õpetajatelt kui ka õpilastelt ning teises etapis tehti õpetajatega intervjuud, et mõista nende kogemusi nutiseadmete ja laiemalt tehnoloogia vahendusel õpetamisega COVID-19-st tingitud eriolukorra algul. Tulemused näitavad, et nii õpilaste kui ka õpetajate seas prognoosivad hoiakud otseselt nutiseadmete kasutamist, mis viitab asjaolule, et hoiakud ei prognoosi üksnes kavatsust tehnoloogiat kasutada, vaid panustavad ka mõistmisse, kas ja millal viib kavatsus käitumiseni.
Doktoritöö tulemused osutavad, et sotsiaalse toe olemasolu, usk, et nutiseadmete kasutamisega tullakse toime, ja hinnang nutiseadmete kasulikkusele aitavad prognoosida nii õpilaste kui ka õpetajate käitumist, kusjuures sotsiaalse toe olemasolu paistab olevat olulisem õpetajate hulgas. Kui uuringu esimeses etapis hinnati käitumist nutiseadmete kasutuse sageduse alusel, siis intervjuude tulemused tõid esile vajaduse hinnata peale sageduse ka nutiseadmete kasutuse omapära. Nimelt ilmneb, et kuigi kõik õpetajad kasutasid tehnoloogiat igapäevaselt, siis kasutuse mitmekülgsus varieerus ning võis märgata kasutuse seoseid õpetajate hoiakutega ja valmisolekuga tehnoloogiat kasutada.
Tulemustest lähtudes on doktoritöös esitatud mitmeid soovitusi nii nutiseadmete kasutuse uurijatele kui ka praktikutele, kes otsivad võimalusi toetada õpetajate ja õpilaste nutiseadmekasutust hariduslikel eesmärkidel.
Autor: Karmen Kalk
Juhendajad: Piret Luik (Tartu Ülikool), Merle Taimalu (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Refleksioonioskus on seotud õpetaja professionaalse arenguga ja seetõttu pööratakse Eesti õpetajakoolituses sellele tähelepanu. Õpetajakoolitus peaks pakkuma praktikantidele ja kutseaasta õpetajatele lisavõimalust refleksiooni toetamiseks läbi sotsiaalse interaktsiooni õpetajakoolituse praktika ja kutseaasta ajal. Ühe võimalusena saab refleksiooni toetada kasutades info- ja kommunikatsioonitehnoloogilisi vahendeid, näiteks blogisid.
Doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas blogisid kasutada refleksiooni toetamiseks õpetajakoolituse praktika ja kutseaasta ajal. Täpsemalt, kuidas erinevad osalejate ja nende blogimise karakteristikud on seotud refleksiooniga blogipostitustes. Andmed koguti küsimustike ja blogipostituste abil ning kollektiivsetest blogidest. Tulemused näitasid, et mitmed õppija, blogi grupi ja tuutori karakteristikud olid seotud refleksiooniga blogis. Kõige rohkem võib soodustada õppijate refleksiooni osalejate blogimise aktiivsus, sest aktiivne suhtlus võib pakkuda emotsionaalset tuge ja suunata õppijat sügavamalt reflekteerima. Samas sotsiaalne suhtlemine blogis võib pärssida õppija refleksiooni. Tähelepanu peaks pöörama õnnestumiste või ebaõnnestumiste analüüsimisele blogis. Kui õppijad kirjutasid blogis rohkem õnnestumistest, siis see soodustas refleksiooni.
Tuutori kirjutised oma õnnestumistest ja kogemustest võivad aga mõjuda õppijate refleksioonile pärssivalt. Samas on oluline analüüsida ja õppida ka ebaõnnestunud kogemustest. Tulemused näitasid, et väiksem õppijate arv, tugevamad õppijate omavahelised sotsiaalsed suhted ja püstitatud ülesanded blogis võivad soodustada õppija refleksiooni. Oluline on arvestada ka kaaslaste ja tuutori eeskujuga refleksiooni toetamisel. Kollektiivses blogis osalejad võivad käituda sarnaselt teiste õppijatega, samas tuutor võib anda õppijatele eeskujulikke näiteid kirjalikust reflekteerimisest.
Doktoritöö väärtus seisneb tulemuste olulisuses ja uudsuses, sest erinevate karakteristikute mõju õppija refleksioonile blogikeskkonnas on vähe uuritud. Blogi võib olla efektiivne vahend refleksiooni toetamiseks õpetajakoolituses. Esimest korda hinnati ka kasutatud refleksiooniküsimustike sobivust Eesti oludes. Doktoritöös tuuakse välja praktilised ja metoodilised soovitused, millega võiks õpetajakoolituses refleksiooni hindamisel ja toetamisel arvestada.
Autor: Wilson Ofotsu Otchie
Juhendajad: Margus Pedaste (Tartu Ülikool), Emanuele Bardone (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Uuringud on näidanud, et sotsiaalmeedia (näiteks WhatsApp, Facebook, YouTube, Skype) on kaasaegse veebi üks populaarsemaid tehnoloogiaid – seda kasutavad aktiivselt väga paljud inimesed, kogukonnad ja asutused. Sotsiaalmeedia lubavused on sellest teinud mitmekülgse õppevahendi, mis tuleb kasuks professionaalses arengus, virtuaalõppes, formaal- ja mitteformaalõppes. Paljud ülikoolid kasutavad sotsiaalmeediat õpetamiseks, õppimiseks ja administratiivseks suhtluseks.
Ometi on üldhariduskoolides olukord teistsugune ning osalt võib selle põhjuseks pidada üksmeele puudumist sidusrühmade ja teadlaste vahel. Muret tekitab asjaolu, et enamikul üldhariduskoolide õpetajatest puudub julgus ja oskus sotsiaalmeediat õpetamises efektiivselt kasutada.
Seega püüab doktoritöö aidata õpetajatel rakendada sotsiaalmeediat oma õpetamispraktikas. Me loome lubavuste kontseptuaalse raamistiku ning teeme kindlaks, kuidas võib regulaarne sotsiaalmeedia kasutus tugevdada sidet kasutaja ja kasutatava vahendi vahel. Nii on võimalik motiveerida õpetajaid sotsiaalmeediat efektiivselt kasutama.
Autor: David Cerulli
Juhendajad: Jack Holbrook (Tartu Ülikool), Ülo Mander (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Vaatamata teaduse ja tehnoloogia arengule on loodusõnnetuste ja nendest põhjustatud inimohvrite arv viimastel aastatel kasvanud. Loodusõnnetuste ohtu tõstab märgatavalt üleilmne soojenemine ja linnastumine. Loodusõnnetuste riski ja nendega seotud tagajärgi aitab leevendada asjakohane haridus ning eelkõige õpetajate suutlikkus arendada õpilaste loodusteaduslikku mõtlemist.
Eelkirjeldatud probleemi leevendamiseks ja lahendamiseks esitab käesoleva töö autor kaks olulist tulemust: (1) loodusõnnetuste alase teadlikkuse ja valmisoleku indeks, mis aitab selgitada teemakohase hariduse mõju teadlikkuse ja valmisoleku tõstmisel; (2) kontseptuaalne mudel loodusõnnetuste temaatika käsitlemiseks, mis aitab olemasolevatele teadmistele tuginedes arendada õpilaste teemakohaseid väärtushinnanguid, teadmisi, oskusi ja hoiakuid.
Uuring näitas, et 30 riigi PISA loodusteaduste testi tulemuste (nn haridustegur) ning loodusõnnetustest teadlikkuse ja valmisoleku indeksi vahel on tugev seos. Õpilaste parem teemakohane haridus vähendas riigi elanikkonna haavatavust loodusõnnetuste tagajärgede suhtes ning tõstis toimetuleku- ja kohanemisvõimet. Töö tulemusena valminud kontseptuaalne lähtub teaduse ja tehnoloogia mõtestatud kasutamise põhimõttest. Edasi arendatud mudeli aluseks on loodusteadusliku sisu kontekstis kolm kognitiivset operatsiooni: üldistamine, täpsustamine ja taasüldistamine. Mudelist lähtuvalt küsitles töö autor Eesti, USA ja Jaapani kooliõpilasi, et hinnata nende loodusõnnetuste alaseid kogemusi ja riskitaju.
Kõigi uuringus osalenud riikide õpilaste teadmised loodusõnnetuste korral käitumise osas osutusid võrdselt madalateks. USA õpetajate küsitlus ja jätkuintervjuud näitasid, et õpetajad vajavad koolitust, kuidas õpetada õpilasi oma tegevusi analüüsima ja mõtestama isegi siis, kui loodusõnnetus on mitte tegelik, vaid üksnes kujuteldav. Uurimuse põhjal soovitab autor loodusteaduste õpetamise töömudelile lisada vastutustundliku käitumusliku tegevuse kujundamise etapi.
Kaitstud õppeaastal 2020/2021
Autor: Kadi Luht-Kallas
Juhendajad: Diva Eensoo (Tervise Arengu Instituut), Jaanus Harro (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Vigastussurmad on oluliselt seotud riskeeriva käitumisega, mida mõjutavad mitmed isiksuslikud tegurid (nt impulsiivsus) on suuresti pärilikud. Impulsiivne käitumine on seotud nii serotoniini- kui ka dopamiinisüsteemi toimimisega. Väitekirja peamised eesmärgid olid selgitada riskeeriva käitumise seoseid isiklike ja isiksuslike tegurite ning serotoniini- ja dopamiinisüsteemi markeritega (1) ning kas riskeeriva käitumise ennetamiseks läbiviidud sekkumine, mis on osutunud efektiivseks, on efektiivne ka siis, kui seda viivad läbi autokoolide õpetajad (2).
Tulemustest saadi kinnitust, et lühikese psühholoogilise sekkumisega on võimalik vähendada riskikäitumist. Sekkumise efektiivsus tõestas, et riskeeriva käitumisega seotud isiksuse ja bioloogilisi riskitegureid tundes on võimalik koolis neid teemasid õpetajate poolt käsitleda nii, et viia riskikäitumise ennetustööd läbi efektiivselt. Lisaks ohtudega seotud teadmistele on vaja harjutada ja läbi mängida erinevaid situatsioone, et suurendada teadvustatud käitumise rolli otsustusprotsessis ning vähendada seeläbi teadvustamata ja impulsiivse otsustamise mõju. Lisaks tehniliste oskuste arendamisele on vajalik arendada nende tegevustega seotud ohutusalaseid ja sotsiaalseid oskuseid.
Autor: Tõnis Männiste
Juhendaja: Margus Pedaste (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Sündmused Gruusias 2008. aastal ning Ukrainas 2014. aastal on viinud olukorrani, kus NATO riigid keskenduvad iseseisva kaitsevõime tugevdamisele ning järjest enam ka reservüksuste juhtide väljaõppele. Reservarmee põhimõtetest lähtub ka Eesti Kaitsevägi (EKV), mis on aga väike ja saab konflikti puhkemise korral loota vaid sellele, et reservüksuste ülemad suudavad lahingolukordades tegutseda paremini kui vastane. EKV jaoks on seega oluline reservülemate väljaõpe, mis 11-kuulise kestuse jooksul peab valmistama nad ette tegutsemaks olukorras, kus juhitakse oma üksust lahingus.
Paraku pole rahuajal võimalik lahingujuhtimist praktiseerida muul moel, kui õppeolukordades, mis ei pruugi aga tagada piisavat autentsust. Sama kehtib ka õppe tulemuslikkuse hindamise kohta, mida pole EKV-l võimalik praegu piisava usaldusväärsusega teha. See omakorda ei võimalda langetada adekvaatseid otsuseid väljaõppe tõhustamiseks ja isikkoosseisu valimiseks ning samuti pärsib see teadus- ja arendustegevust EKV-s. Seega on EKV-l vajadus usaldusväärse mõõtevahendi järgi, mis võimaldaks kulutõhusalt mõõta reservülemate otsustusvõimet lahinguolukordades.
See doktoritöö keskendubki reservülemate otsustusvõime mõõtmiseks sobiliku mõõtevahendi koostamisele ning selle usaldusväärsuse testimisele. Selleks viidi esmalt läbi süstemaatiline kirjandusanalüüs eesmärgiga tuvastada, milliseid mõõtevahendeid on varasemalt kasutatud väikeüksuste ülemate otsustamise mõõtmiseks lahingutegevuse juhtimisel. Lisaks huvituti, kuidas neid mõõtevahendeid on kasutatud ning millised neist sobiks EKV-s kasutamiseks kohe või modifitseerituna.
Selgus, et laialdaselt kasutatav ning ka EKV vajadustele vastav mõõdik on olukorrapõhine otsustamistest (OPT), ehkki ükski tuvastatud mõõdikutest ei keskendunud otseselt lahinguolukorras otsustamisele. Seega koostati otsustamise mõõtmiseks sobivad testid ning rakendati neid Kaitseväe Akadeemia kadettidest (134) ning reservrühmaülema baaskursuse ajateenijatest (80) koosneva valimiga. Selgus, et koostatud testid annavad usaldusväärseid tulemusi, eristades lahendajaid hästi nii erineva väljaõppe taseme kui ka varasema kogemuse alusel. Seega sobivad OPT-d hästi mõõtma väikeüksuse ülemate otsustamisoskust lahingujuhtimisel.
Autor: Liina Malva
Juhendaja: Äli Leijen (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Doktoritöö eesmärk oli analüüsida õpetajate üldpedagoogiliste teadmiste hindamiseks välja töötatud instrumenti (Teacher Knowledge Survey) ning kirjeldada üldpedagoogiliste teadmiste rakendumist igapäevases õpetajatöös.
Töö tulemused informeerivad haridusteadlasi, et luua usaldusväärseid ja valiidseid instrumente õpetajate hindamiseks, mis omakorda on aluseks hariduskorralduslike küsimuste lahendamisel.
Autor: Maile Käsper
Juhendajad: Krista Uibu (Tartu Ülikool), Jaan Mikk (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Doktoritöö eesmärk oli välja selgitada õpilaste ealised ja soolised erinevused tekstimõistmisel ning õpetamisstrateegiate mõju põhikooli esimese kooliastme õpilaste tekstimõistmisele, sõnavarale ja lugemishuvile.
Tulemustest selgus, et põhikooli esimese kooliastme õpetajad kasutavad oma tundides nii üldisi kui ka keeleõppe strateegiaid. Keeletunnis heade tulemuste saamiseks on oluline kasutada sobivat juhendamist vastavalt õpilaste vanusele ja vajadustele. Seetõttu peavad õpetajad teadma, mida, millal ja kuidas teatud õpetamisstrateegiaid rakendada (nt põhikooli alguses üldiste õpetamisstrateegiate kasutamine).
Doktoritöös selgus, et grammatika õpetamise ulatuslikul kasutamisel on kahjulik mõju õpilaste tekstimõistmisele. Grammatika on mõne õpilase jaoks liiga abstraktne ja seetõttu peaksid õpetajad olema grammatika õpetamisel ettevaatlikud. Et grammatikaõpetus oleks õpilastele tulemuslik, peaksid õpetajad tegema strateegilisi otsuseid selle kohta, kuidas seda tõhusalt õpetada (nt kasutades eakohaseid õpetamistegevusi, mis on ka õpilastele huvitavad). Lisaks peavad õpetajad olema teadlikud oma õpilaste oskustest ning kasutama keeletundides eakohaseid tekste ja ülesandeid.
Doktoritöö näitas, et lugemishuvi mängib õpilaste tekstimõistmisel olulist rolli. Lugemishuvi arendamise strateegia toetas kõiki uuritud lugemistulemusi: õpilaste tekstimõistmist, sõnavara tundmist ja lugemishuvi. Kui eesmärk on edendada õpilaste tekstimõistmist, tuleb teadvustada lugemishuvi rolli selles protsessis.
Kaitstud õppeaastal 2019/2020
Autor: Karin Naruskov
Juhendaja: Piret Luik (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Küberkiusamist defineeritakse sageli tavakiusamise definitsioonile tuginedes. Küberkeskkonna eripärasid arvestades on teadlastel tekkinud küsimus, millist rolli mängivad tavakiusamise kriteeriumid küberkiusamise kontekstis ning kas kübermaailmas toimuvat kiusamist võiks iseloomustada lisaks mõned teised, keskkonnast tulenevad kriteeriumid, näiteks avalikkus ja anonüümsus.
Doktoritöös keskendutaksegi sellele, kuidas õpilased küberkiusamist tajuvad lähtuvalt varasemas kirjanduses välja pakutud kriteeriumitest (tahtlikkus, korduvus, tasakaalutus võimusuhetes, avalikkus, anonüümsus) ja liikidest (kirjalik-verbaalne küberkiusamine, visuaalne küberkiusamine, tõrjumine, privaatsuse rikkumine) ning kas õpilaste vahel esineb soolisi ja vanuselisi erinevusi. Andmeid koguti fookusgrupi intervjuude ja küsimustike abil. Fookusgrupi intervjuudes osalesid 6. ja 9. klassi õpilased. Küsimustikule vastas 336 õpilast vanuses 11 kuni 17 eluaastat. Mõlemas etapis kasutati andmete kogumiseks stsenaariumeid, milles uuritavatele oli kirjeldatud ohvri ja kiusaja vahel toimunud situatsioone, mida võib pidada küberkiusamiseks.
Uurimistulemused näitasid, et nimetamaks kirjeldatud situatsiooni küberkiusamiseks, oli õpilaste jaoks olulised kaks kriteeriumit: tasakaalutus võimusuhetes ja anonüümsus. Küberkiusamise liikide puhul oli õpilastel küberkiusamisena lihtsam ära tunda visuaalset küberkiusamist ja privaatsuse rikkumist ning neid liike hindasid õpilased ühtlasi tõsisemaks kui kirjalik-verbaalset küberkiusamist ja tõrjumist. Sooti ja vanuseti nimetati stsenaariumeid küberkiusamiseks üldjoontes samamoodi, erinevused ilmnesid õpilaste tõsidushinnangutes. Poisid tajusid küberkiusamist mitmes aspektis tõsisemana kui tüdrukud ning seda ka kahe küberspetsiifilise kriteeriumi (avalikkus ja anonüümsus) puhul. Vanuseastmete arvestuses ilmnesid erinevused tõsidushinnangutes ühe küberspetsiifilise kriteeriumi, avalikkuse puhul. Noorem vanusegrupp (12–13 eluaastat) tajus avalikkuse kriteeriumit sisaldavaid stsenaariumeid tõsisemalt kui vanem vanusegrupp (15–16 eluaastat).
Autor: Triinu Kärbla
Juhendajad: Krista Uibu (Tartu Ülikool), Mairi Männamaa (Tartu Ülikooli Kliinikum)
Töö sisu:
Tekstimõistmine on mitmetasandiline ja sisaldab paljude omavahel seotud komponentide ja protsesside samaaegset kasutamist. Selleks, et jälgida õpilaste arengut tekstimõistmise eri oskustes, võib jaotada tekstimõistmise kolmele tasandile: sõnasõnalisele, järeldavale ja hindavale.
Tekstimõistmine järeldaval ja hindaval tasandil eeldab lugejalt tekstimõistmise strateegiate kasutamist, mida on tarvis õpilastele enamasti lugemistundides õpetada. Siinses doktoritöös uuriti, kuivõrd mõõdavad eesti keele taseme- ja eksamitööde tekstimõistmise ülesanded õpilaste loetust arusaamist eri tasanditel, ning töötati välja sekkumisprogramm tekstimõistmise strateegiate õpetamiseks emakeeletundides.
Uuringust ilmnes, et üleriigilised hindamisvahendid sisaldavad palju õpilaste faktiteadmisi kontrollivaid ülesandeid ning vähe pööratakse tähelepanu hindava tasandi tekstimõistmise mõõtmisele. Lisaks selgus, et sama klassi ülesannete tasandiline jaotus oli aastati erinev, näiteks keskenduti ühel aastal peamiselt sõnasõnalise tasandi, kuid järgneval aastal järeldava tasandi ülesannetele.
Tekstimõistmise ülesannete tasandilist jaotust arvestati sekkumisprogrammi koostamisel. Selle programmi efektiivsuse kontrollimisel selgus, et tekstimõistmise strateegiate õpetamine suurendas oluliselt õpilaste sõnavara ja tekstimõistmist sõnasõnalisel, järeldaval ja hindaval tasandil. Seevastu kontrollrühmas, kus strateegiaid ei õpetatud, arenes olulisel määral vaid õpilaste sõnasõnalise tekstimõistmise oskus.
Autor: Mirjam Burget
Juhendajad: Margus Pedaste (Tartu Ülikool), Emanuele Bardone (Tartu Ülikool)
Töö sisu:
Vastutustundlik teadus ja innovatsioon (Responsible Research and Innovation, RRI) on muutunud viimasel kümnendil Euroopa Liidu teadus- ja innovatsioonipoliitika oluliseks osaks ning seda kasutatakse poliitilise raamistikuna teaduse juhtimisel. Ehkki viimasel kümnendil on teadus- ja arendustegevuses hakatud üha enam huvi tundma RRI kontseptuaalse käsitluse vastu, võib RRI peamiseks probleemiks pidada piiratud arusaama kontseptsiooni olemusest. Näiteks ilmneb, et RRId on haridusvaldkonnas käsitletud eelkõige seoses Euroopa Liidu teaduspoliitika rakendamisega, kuid puudu on uuringutest, milles võrreldaks haridusvaldkonna RRI käsitust teaduskirjanduses avaldatud arusaamaga RRIst ning püütaks RRId haridusvaldkonda tähendusrikkal viisil integreerida.
Eeltoodust lähtudes seati doktoriväitekirjale neli eesmärki: 1) välja selgitada RRI definitsioonid ja kontseptuaalsed dimensioonid; 2) teha selgeks, kuidas loodusteaduste õpetajad tajuvad RRId oma töös; 3) välja selgitada, kuidas loodusteaduste õpetajad mõistavad vastutustundlikkuse tähendust uurimusliku õppe eri etappides; 4) käsitleda RRIga seotud haridusfilosoofilisi suundi omavahel seotuna ning esile tuua vastutustundlikkuse osa haridusfilosoofilistes suundades.
Uuringu tulemusel võib RRId kirjeldada protsessina, kuhu kaasatakse osalisi demokraatlikult, nähes ette ja tajudes, kuidas teadus ja innovatsioon võivad või saavad toimida ühiskonna hüvanguks. RRId iseloomustatakse nelja kontseptuaalse dimensiooni (refleksiivsus, operatiivsus, ennetamine, kaasamine) ja kahe avalduva kontseptuaalse dimensiooni (jätkusuutlikkus, hool) kaudu. Doktoritöö raames tehtud empiirilisest uuringust ilmnes, et RRId saab haridusvaldkonnas kontseptualiseerida järgmiste kategooriatena: arusaamine, tegutsemine, uurimine ja kaasamine. Seega võib RRId vaatlusaluses kontekstis tõlgendada kui tähendusrikast kaasamist, millega antakse õpilastele võimalus vastutada ja teaduslikult põhjendatud teadmistest või tehnoloogiaga seotud protsessidest aru saada, nendega seoses tegutseda või neid uurida.
Autor: Raili Allas
Juhendajad: Äli Leijen (Tartu Ülikool), Auli Toom (Helsingi Ülikool)
Töö sisu:
Ühiskond meie ümber muutub kiiresti, mis eeldab meilt kõigilt oma teadmiste ja oskuste pidevat arendamist ja uuendamist. Eriti oluline on järjepidev professionaalne areng õpetajate jaoks. Nimelt peavad nemad lisaks iseenda täiendamisele toetama õpilasi, et ka neist kujuneksid tuleviku professionaalid, kes on võimelised kohanema praegu ennustamatute ühiskonna ootuste ja vajadustega. Seega pööratakse kogu maailmas aina enam tähelepanu õpetajate arengu toetamisele. Sealjuures muutub ka meie õpetajaskond aina mitmekesisemaks, mis tähendab, et toetust vajavad õpetajad on oma ettevalmistuselt ja vajadustelt väga erinevad. Haridusteadlased on üksmeelel, et õpetaja arengu võtmekomponent on refleksioon, mis tähendab oma tegevuse mõtestamist, et seostada erinevad teadmised ja kogemused ühtseks tervikuks, rakendamaks neid tulevikus oma tegevuste ja otsuste juhtimisel. Samuti on erinevates uuringutes välja toodud aspektid, mis aitavad tõhusalt reflekteerida: videosalvestiste kasutamine, tähenduslike olukordade mõtestamine, koos kaaslasega reflekteerimine, suunavate küsimuste kasutamine. Samas ei ole aga piisavalt meetodeid, mis eelpool nimetatud aspektid ühtseks tervikuks seoks nii, et need sobiksid erineva kogemusega õpetajate toetamiseks.
Doktoritöö tutvustab suunatud refleksiooni protseduuri ja uurib, kuidas see toetab erineval professionaalse arengu etapil olevaid õpetajaid. Selleks tegid 21 õpetajakoolituse üliõpilast ja 80 õpetajad väljatöötatud refleksiooniprotseduuri läbi ja andsid tagasisidet, kuidas nad tajusid selle tugevusi ja kitsaskohti. Samuti analüüsiti üliõpilaste poolt refleksiooniprotseduuri läbitegemisel loodud refleksioone. Uurimuse tulemused näitasid, et erineva kogemusega õpetajad tajuvad väljatöötatud suunatud refleksiooni protseduuri kasulikuna. Eelkõige hindavad õpetajad võimalust enda õpetamist videosalvestiselt näha, korduvalt oma kogemusi mõtestada, koos kaaslasega reflekteerida ning keskenduda oma tugevustele. Lisaks näitas üliõpilaste refleksioonide analüüsimine, et jõustavate olukordadele keskendumine toetab reflekteerimist. Doktoritöö praktilise väärtusena antakse soovitused, mida arvesse võtta õpetajakoolituse üliõpilaste ja õpetajate toetamisel.
Autor: Kaire Uiboleht
Juhendajad: Mari Karm (Tartu Ülikool), Liisa Postareff (Helsingi Ülikool)
Töö sisu:
Ootused kõrgkooli lõpetanute omandatud õpiväljunditele on viimase kümne aasta jooksul muutunud: oodatakse, et lõpetajad on lisaks teoreetiliste teadmiste omandamisele arendanud ka üldpädevusi. See esitab omakorda väljakutseid kõrgkoolis õpetamisele. Doktoritöö keskendus peamiselt õppejõudude õpetamisviisi – see tähendab nende loodud õppeaine õpikeskkonda –, üliõpilaste tajutud õpikeskkonna õppimist toetavate ja takistavate elementide (1), üliõpilaste õppimise sügavuse (2) ja õpiväljundite kvaliteedi (3) seoste uurimisele.
Uurimistöö tulemusena leiti, et mida enam õppejõud kirjeldasid õppimiskeskseid õpetamise elemente, seda enam üliõpilased kirjeldasid sügavat õppimist ja kvaliteetsete õpiväljundite saavutamist. Samuti leiti, et mida enam õppejõu õpetamisviisi kirjeldustes esines sisukesksele õpetamisele omaseid elemente, seda enam kirjeldasid üliõpilased pindmist õppimist ning madala kvaliteediga õpiväljundeid. Võrreldes üliõpilaste kirjeldatud õpikeskkonna toetavaid ja takistavaid elemente ning seostades neid õppejõudude kirjeldatud õpetamisviisidega, leiti, et mida enam kirjeldasid õppejõud sisukeskset õpetamist, seda enam kirjeldasid üliõpilased õpikeskkonna elemente kui õppimist takistavad.
