Õpetaja Viivika: kui õpid seda ametit armastama, siis armastab see sind täiega vastu

Haridusmentor ja õpetaja Viivika Keskküla soovis saada õpetajaks juba lasteaias, kuid jõudis päriselt õpilaste ette aegamööda. Praegu õpetab ta Tartu Tamme Koolis noortele loodusõpetust, inimeseõpetust ja käsitööd ning naudib oma tööd väga. Lapsena koolikiusamist kogenud Viivika välistas õpetajaks õppimise esialgu täielikult, sest esinemishirm ei lubanud mõeldagi õpilaste ees rääkimisest. Elu- ja ülikoolikogemus andis naisele aga võimaluse kiusamisega rahu teha ja särada ametis, mis paneb tema hinge helisema. Viivika usub siiralt, et läbikogetu on muutnud teda õpetajana paremaks, mõistvamaks ja sallivamaks. 

Ülikooliaeg ravis hingehaavad 

Terve elu Tartus elanud Viivika jaoks oli pärast gümnaasiumi lõppu loogiline valik Tartu Ülikool. „Universitas tundus olemuselt prestiižne ja usaldusväärne. Otsust mõjutas ka asjaolu, et Tartus on nii palju korporatsioone ja teadsin juba gümnaasiumis, et soovin ühte neist astuda,“ meenutab ta valikute tegemise aega. Olles välistanud õpetaja eriala, jäid Viivikale silma semiootika ja avalikud suhted, kuid kummagi eriala eelkatses tal õnne ei olnud. Siis aga selgus, et ülikool võimaldab erandkorras valida veel ühe eriala. „Mõtlesin, et geograafid tunduvad ägedad inimesed olevat ja võiks sinna kandideerida. Nii ma sisse saingi!“ Tulevane õpetaja omandas inimgeograafias bakalaureusekraadi, mis hiljem võrdsustati magistrikraadiga. Seejärel sai Viivikast kümneks aastaks korp! Filiae Partiae aktiivne liige. Seal õpetas ta muu hulgas noori ja organiseeris üritusi ning see ravis ka sügavat esinemishirmu. „Alles pärast seda olin valmis oma südamehäält kuulama ja õpetajakutset valima,“ tõdeb õpetaja Viivika.

Nii astus ta esimestest õpingutest pea kümme aasta hiljem Tartu Ülikooli klassiõpetaja erialale. „Olles vanem, küpsem ja ka vahepeal lapsevanemaks saanud, oli õppimine minu jaoks hoopis teise kvaliteediga. Esinemis- ja sõnavõtmishirmu polnud ning nautisin õppimist väga. Julgesin palju küsida ja oskasin uusi teadmisi paremini varasematega siduda,“ võrdleb Viivika kaht ülikoolis õppimise kogemust. „Geograafia ja klassiõpetaja eriala õppimise kogemused erinesid juba seepärast, et minu enda õpioskus oli arenenud.“ Ajaga oli ülikooli korralduses palju muutunud ja loodud oli õppeinfosüsteem ÕIS, kuid ümbritsev toetus oli endiselt sama oluline. „Mul vedas mõlemal korral seltskonnaga väga ja see aitas ka igavamad loengud vastu pidada. Olime üksteisele toeks koolitööde tegemisel ja õppimisel,“ kiidab Viivika kaaslasi. „Mõlemate õpingute ajast on meelde jäänud ka toredad õppekorralduse spetsialistid, kelle käest võis abi ja nõu küsida.“

Südamehääl jäi peale 

Üheksa aastat õpetajarollis säranud Viivika ootas kooliminekut väga. „Praktikaid tehes sain veel rohkem kinnitust, et olen õigel teel ja mulle meeldib töö inimestega. Olen lapsest saati tahtnud maailma parandada. Mingil hetkel mõistsin, et kogu maailmast mu jõud siiski üle ei käi, aga oma õpilastele soovin anda kaasa parima,“ kirjeldab ta oma hinge tõdesid. „Alguses oli hirm, kas olen ikka täiesti valmis ja hooman kogu süsteemi, kas teen asju õigesti. Lohutasin end teadmisega, et mul on olemas teatud elukogemus, mis võiks lihtsustada keeruliste olukordade lahendamist,“ meenutab Viivika alustava õpetaja mõtteid. „Hirm oli ka selle ees, kuidas keerulisemate õpilastega hakkama saada. Otsustasin kuulata eelkõige südamehäält ja proovida mõista, mis on sellise käitumise taga. Lisaks aitasid mind paar lähedasemat kolleegi, kellega sain mõtteid vahetada ja nõu pidada.“ Viivika sõnul lisab turvatunnet ka see, et praegu pannakse koolides järjest rohkem rõhku mentorlusele, mis toetab nii alustavat kui ka pikemalt töötanud õpetajat.

Aastatepikkuse kogemusega tulevad ka uued tõdemused. „Vigade tegemist ei tasu karta, sest see käib elu juurde. Oluline on neist õppida, et järgmine kord teaks juba paremaid valikuid teha. Töötan praegu peamiselt teismelistega ja olen ikka öelnud, et see on vanuserühm, kes võimaldab mul pidevalt areneda,“ kirjeldab ta 5.–8. klassi noorte õpetamist. „Koolis töötamine võimaldabki kahesuunalist arengut – mina õpetajana annan parima, et toetada noorte arengut, ja nemad omakorda annavad parima, et mina saaksin pidevalt areneda.“ 

Loovuse ja maailma muutmise mängumaa 

Õpetajaametis tuli Viivikale suure üllatusena see, kui palju ta iga päev areneb ja enda kohta õpib. „Ka siis, kui on tunne, et mul on kindel plaan ja kõik hästi läbi mõeldud, tekivad ootamatused, mis panevad loovuse täistuuridel tööle,“ tõdeb ta. „Minu meelest on kool nagu üks suur raamatukogu ja mulle meeldib väga lugeda. Iga päev saab kaasa elada väga paljudele lugudele. Mõnikord pakuvad need rõõmu ja õnnetunnet, kuid teinekord on pisut kurvad ja tekitavad nõutust. Nendes olukordades saan õpetajana aidata ja panustada. Mul on võimalus olla noorte jaoks nende elulooraamatu kirjutamisel tähtis tugi.“

Õpilased on Viivika jaoks lõputu inspiratsiooniallikas. „Mind inspireerib see, et mul on võimalik noorte maailma iga päev väikeste sammudega muuta. Nad innustavad mind oma ägedate isiksustega. Neil kõigil on nii põnevad mõtted ja neid muutumas näha on suur au ja vastutus,“ kirjeldab ta õpetajatöö suurimat rõõmu, oma õpilasi. „Pean väga tähtsaks õpilastele turvalise õpikeskkonna loomist, mis soodustab loovust, julgustab eksima ja vigadest õppima ning väärtustab protsessi, mitte lõpptulemust. Võtan õpilasi kui võrdseid partnereid, meil on lihtsalt eri rollid. Ma armastan oma õpilasi ja tunnen, kuidas nad mind vastu armastavad.“

Ühtlasi lükkab ta ümber müüdi õpetajast kui ülekoormatud, läbipõlemise äärel inimesest. „Sellega ei ole ma üldse nõus, sest paljud õpetajad on ägedad ja loovad isiksused, kes oskavad märgata ka väikeseid edusamme ning nende üle rõõmustada. Iga õpetaja on oma näo, stiili ja käekirjaga.“ Samuti märgib Viivika, et õpetajaametit ei pea pidama elu lõpuni: see on karjääriredelil üks valik, mis võib olla hea hüppelaud liikumaks edasi muudesse eluvaldkondadesse. „Õpetajaamet arendab organiseerimis-, suhtlemis- ja kohanemisvõimet ning annab enese- ja rühmajuhtimisoskused. Tänu õpetajaametile sain aru, et mulle meeldivad proovilepanevad olukorrad, ja naudin seda, kui jõuan siis oma loovust kasutades kiirelt lahendusteni.“ Ta lisab särasilmil: „Ma ei osanud ette näha, kui äge õpetajaamet tegelikult on!“