31. oktoobril kell 14.00 kaitseb haridusteaduste instituudi ning ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorikraadide andmise ühisnõukogus Piret Viirpalu oma doktoritööd „Teachers’ feelings of curriculum ownership: Estonian schoolteachers as curriculum developers and curriculum users“ („Õpetajate õppekava-alane omanikutunne: Eesti üldhariduskoolide õpetajad kui õppekava arendajad ja kasutajad“) filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.
Juhendajad:
emeriitprofessor Edgar Krull, Tartu Ülikool
kaasprofessor Rain Mikser, Tartu Ülikool
Oponent:
emeriitprofessor Eero Ropo, Tampere Ülikool
Kokkuvõte
Uuringute tulemused on näidanud, et õppekavauuenduste edu või ebaõnnestumine sõltub suuresti õpetajate arusaamadest, ootustest ja omanikutundest nende uuenduste suhtes. Sellest tulenevalt on oluline, et õpetajad mõistaksid õppekavapoliitika muudatuste põhjuseid ja neis kajastuvad ideid ning omaksid nende suhtes omanikutunnet. Õpetajad kipuvad aga väljastpoolt algatatud uuendustele vastu seisma, kuna neil puudub omanikutunne planeeritavate uuenduste suhtes.
Õpetajate õppekava omanikutunde suurendamiseks on õpetajaid kaasatud õppekavaga seotud otsuste tegemisse, neile on antud õppekavaarendaja ja õppekavapoliitika kujundaja staatus. Kuid ametlikult antud autonoomse õppekavaarendaja staatus ei taga tingimata, et õpetajad tegutsevad iseseisvalt või kogevad omanikutunnet õppekava suhtes. Neoliberaalsed standardiseerimispraktikad on osutunud oluliseks takistuseks õpetajate õppekavaga seotud omanikutunde kujunemisel.
Riigieksamid ja rahvusvahelised võrdlusuuringud takistavad õpetajaid tegutsemast autonoomsete professionaalidena enda tõekspidamisi arvestava õppekava loomisel ja rakendamisel. Uurimist alustati küsimustiku loomisest ja selle piloteerimisest, et uurida Eesti õpetajate kogemusi õppekavade kasutamise ja arendamisega, nende ettevalmistust õppekavaarenduseks ning ootuseid parimatele õppekavalahendustele.
Järgnenud Eesti üldhariduskoolide õpetajate esindusliku valimi uuringu tulemustest selgus, et õpetajate õppekavaideaalide ja nende praktiliste ootuste vahel on vastuolu. Õpetajad ootasid suurt vabadust õppekava üle otsustamisel, kuid samas eelistasid üsna üksikasjalikke õppekavajuhiseid. Õpetajate õppekavaga seotud omanikutunne peegeldus ka nende õppekava definitsioonides. Ligi pooled vastanutest määratlesid õppekava kui kohustuslikku ettekirjutavat dokumenti, mis piirab nende omanikutunnet. Suur osa õpetajatest ei tunne õppekava kasutajate, arendajate ja lahenduste väljapakkujatena omanikutunnet õppekava suhtes.
Doktoritöös antakse soovitus muuta õppekavade väljatöötamise protsess personaalsemaks – õppekava ei tohiks olla väljastpoolt loodud dokument, õpetajad peavad tundma, et nad on õppekava arendamise protsessis esindatud ja et õppekava, mida nad kasutavad, on nende oma.