Aasta õppejõud Pille Häidkind: koostöö tegemine rikastab

Tartu Ülikooli tänasel Eesti Vabariigi 107. aastapäeva kontsertaktusel andis rektor Toomas Asser üle ülikooli 2024. aasta ühiskonnateo, teadusteo, keeleteo ja aasta õppejõu auhinnad. Tartu Ülikooli 2024. aasta õppejõud sotsiaalteaduste valdkonnas on haridusteaduste instituudi eripedagoogika lektor Pille Häidkind, kes jagas oma mõtteid õpetamisest ja tunnustamisest.

Pille, sa pälvisid meie valdkonnas aasta õppejõu tiitli, mida see sinu jaoks tähendab?

See tähendab ikkagi tunnustust ja ma loodan, et see näitab, et järelikult ei õpeta ma halvasti, pigem võib arvata, et piisavalt hästi. Ma väga täpselt ei tea, mismoodi neid kandidaate valitakse, aga eeldan, et see tunnustus tuleb kokkuvõttes mitme aasta peale ja tõenäoliselt on see ka inimestele, kellega ma olen koos töötanud, mitte ainult mulle endale.

Hiljuti pälvisid sa ka sotsiaalteaduste valdkonna silmapaistva ühiskondliku tegevuse preemia. Mida sellised tunnustused juurde annavad?

See oli ka üllatus. Ma ei arva küll, et olen kuidagi eriliselt aktiivne võrreldes teistega, aga eks seda peaks küsima nende käest, kes selle otsuse tegid. Ma muidugi leian, et ülikoolis töötamine tähendab päris suures osas ka vastutust. See põlvkond, kes ülikoolist välja läheb, hakkab muutma seda süsteemi, mis meil praegu on. Selles osas olen ma kindlasti idealist – nimelt arvan, et me valmistame neid selleks ette ja võib-olla selle tunnustuse puhul siis keegi märkas seda.

Millistest põhimõtetest sa õppejõuna töötades lähtud?

Ma olen alati arvanud, et õpetamine on selline priviligeeritud olukord, kus inimene, kes veel ei oska, on selles positsioonis, kus talle tuleb luua turvaline ja selge raamistik. Just selleks, et ta julgeks proovida midagi, mis on tema jaoks veel raske. Ma püüan alati olla võimalikult neutraalne. Ignoreerin igasuguseid kuuldusi ja teadmisi, et õppijad oleks ikkagi täiesti võrdses positsioonis. Ma oma arust ei tee midagi väga erilist ja arvan, et iga õppejõud väärib sellist tunnustust.

Kui tähtis on sulle tudengite tagasiside ja kuidas sa seda kogud?

Ega ma seda eraldi ei kogu, vaid vaatan õppeinfosüsteemist, ka nende ainete puhul, mida ma juba kaua aega õpetan. Vahel leian sealt neid kohti, mis panevad mõtisklema, et kuivõrd peaks ainet või ülesandeid muutma. Aga ma tahaks ikkagi jätta õppijale selle rolli, et ei pea seda vastutust õpetamise eest nii-öelda enda kanda võtma. Ma olen tõenäoliselt see vanema põlvkonna õppejõud, kes arvab, et õpetajal on suurem vastutus, kui õppijal. Samas õpetaja loob need tingimused, et õppija saab õppida. Ma ei ületähtsusta seda, aga ma kindlasti arvestan, kuidas õppijad ennast tunnevad.

Hiljuti ilmus kõrgkooliõpik „Erivajadustega õppijad Eesti haridussüsteemis: märkamine, hindamine ja õpetamine” mille eestvedaja sa olid. Raamatu kokkupanekule läks neli aastat. Kuidas sa nüüdseks seda lõpuni jõudnud protsessi kirjeldaksid?

See ei olnudki väga hirmus. Kindlasti olid mingid ajad, kus oli vaja korraga väga palju lugeda ja väga palju inimesi, kellega suhelda. Aga ma arvan, et tegelikult oli päris suur kergendus see, et lõpuks ma ise ei pidanud kirjutama. Olin küll kogu aeg selleks valmis, et kui mõnel autoril on vaja kaasautorlust või kui tuleb ette, et inimesed kuidagi ei sobi omavahel, siis on vaja appi minna. Mul on tõeliselt hea meel, et ma ei pidanud seda tegema. Selle võrra oli ka lihtsam seda protsessi tervikuna hallata, et ma ei olnud ise samal ajal autori rollis. Aga kokkuvõttes on see ikkagi ilus raamat. Müügiga läheb ka väga hästi. Uurisin just järele, et kolm neljandikku 1500 eksemplari suurusest tiraažist on ära müüdud ja planeeritakse juba uut trükki. See näitab, et meie töö oli vajalik ja selles mõttes tasus neli aastat tööd end ära.

Mille üle sa Tartu Ülikoolis töötades kõige enam rõõmu tunned?

Selle klassikalise akadeemilise vabaduse üle. Ühelt poolt on keeruline, sest mõned perioodid on väga rasked ja intensiivsed, aga samal ajal on ka natuke rahulikuma aja olukordi, kus saab päriselt mõelda. Ma arvan, et see on hästi suur väärtus Tartu Ülikooli puhul ja mulle endale väga meeldib see mitmekesisus. Me saame ka rääkida õpetamisest, et hea õpetamine võib olla väga erinevat moodi hea. Lisaks on meil nii erinevad valdkonnad ja erinevad instituudid koos kõigi nende inimestega. Koostöö tegemine on see, mis rikastab ja on jätkuvalt väga põnev. Ja üliõpilased on kogu aeg uued ehk siis sellist rutiini tegelikult ei teki ning kogu aeg on võimalus veel paremaks saada. Tegelikult on igasuguseid pakkumisi ja koostöövõimalusi väga palju.