Eripedagoogika osakond

Eripedagoogika osakonna põhiülesandeks on valmistada ette eripedagooge ja logopeede, kes oskavad arendada ja õpetada hariduslike erivajadustega lapsi ja noori ning taastada või kujundada puuetega täiskasvanute kognitiivseid, kommunikatsiooni- ja neelamisoskusi. Magistriõppe lõpetajad saavad eripedagoogi 7. tase või logopeedi 7. tase kutse, mis on tööturul kõrgelt hinnatud.

Teadus- ja arendustegevuses panustame kahte suunda. Logopeedias tegeleme erinevate kommunikatsiooni- ja neelamishäirete avaldumise väljaselgitamisega, diagnostikameetodite ja -vahendite ning teaduspõhiste teraapiameetodite väljatöötamisega. Uurime, milles avaldub kõne- ja keelepuuete spetsiifika eesti keeles ning kuidas seda hindamisel ja teraapias arvestada.
Eripedagoogikas tegeleme erivajadustega koolieelikute ja õpilaste arengu ja õppimise hindamise vahendite ning õpetamismetoodikate arendamisega. Oluliseks väljundiks on seejuures HEV lastele sobiva ja tõenduspõhise õppevara ja õppekavade loomine.

Erialade arendamisel teeme tihedat koostööd Eesti Logopeedide Ühinguga ja Eesti Eripedagoogide Liiduga. Koostöös teiste TÜ õpetajakoolitusega tegelevate üksustega on eripedagoogika osakonna ülesandeks kujundada tulevaste ja töötavate õpetajate pädevust õpetada erivajadustega lapsi ja noori kaasava hariduse tingimustes. Osakond on ühtlasi õpetajahariduse kompetentsikeskuse Pedagogicum erivajadustega õppija arendusrühm.
 

Eripedagoogika osakonna ajaloost

1968 avati Tartu Riikliku Ülikoolis defektoloogia eriala eesmärgiga valmistada ette eripedagooge ja logopeede tööks erivajadustega lastega. Erinevalt Nõukogude Liidu 4-aastasest praktikast oli õppekava kestus 5 aastat (kaugõppes 6 aastat). Õppima võeti 25 üliõpilast.

Olulisteks võtmeisikuteks ja õppele alusepanijateks olid akadeemik Heino Liimets (1928–1989; pedagoogika kateedri juhataja 1968. a), dotsent Enn Koemets (1911–1973; pedagoogika ja psühholoogia õppejõud), õppejõud ja logopeed Ester Lepik (1928–2002).

1972 loodi eripedagoogika kateeder, mille põhifunktsioonideks oli eripedagoogika teadusuuringute korraldamine, erialase hariduse tagamine ja õppekirjanduse koostamine.
Kateedri esimene koosseis: kateedrijuhataja Vladimir Vääranen, õppejõud Viktor Särgava, Karl Karlep, Enn Koemets, Viivi Neare.

1973–1987 kujunes välja eriõppeasutuste võrk ja hästi toimiv praktikakorraldus partnerkoolides ja lasteaedades ning loodi rahvuslik riiklik õppekava abikoolide jaoks.
Teaduskraade sel ajal Eestis kaitsta polnud võimalik. Õppejõududest kaitsesid Moskvas teaduskraadi Karl Karlep (1972), Jaan Kõrgesaar (1981), Ants Reinmaa (1983), Eha Viitar (1983), Tiiu-Kai Aunapuu (1984), Viivi Neare (1984).

1988–2008 liikus spetsialistide ettevalmistuse fookus abikoolikeskselt suunitluselt eriõpetusele laiemalt. Loodi professuurid: hälvikupedagoogika õppetool – professor Jaan Kõrgesaar; logopeedia ja emakeele didaktika õppetool – professor Karl Karlep.

2002 muudeti õppetoolide nimetusi: erivajaduste pedagoogika õppetool (professor Jaan Kõrgesaar); logopeedia ja õpiraskuste teooria õppetool (professor Aaro Toomela).Avati 3-aastane bakalaureuse- ja 2-aastane magistriõppekava. Magistriõppes toimus spetsialiseerumine õpiraskuste pedagoogiks ja logopeediks.
Paranes õppe teaduspõhisus ja õppejõudude kvalifikatsioon: kaitsmiseni jõudsid 30 teadusmagistrit. Arenes välissuhtlus: tihedad kontaktid kujunesid Inglismaa, Saksamaa, Soome ja Venemaa kolleegidega.

Alates 2010 keskendutakse tugispetsialistide ettevalmistamisele ja õpetajakoolituse toetamisele kaasava hariduse tingimustes.

2013 töötati välja eripedagoogide kutsestandard ja uuendati logopeedide kutsestandardit. Kutsestandardite alusel vähendati kahe eriala väljaõppes ühisosa ja suurenes spetsialiseerumine. Logopeedide ettevalmistus muutus põhjalikumaks ja spetsiifilisemaks (erialaainete maht magistriõppes mitmekordistus), et võimaldada töötada klientidega terve elukaare ulatuses.

2015 nimetati õpiraskuste pedagoogika õppesuund ümber eripedagoogika õppesuunaks. Alates 2016 saavad magistriõppe lõpetajad vastavalt õppesuunale 7. taseme eripedagoogi või logopeedi kutse.

2014–2016 loodi ja kohandati koostöös Tartu Ülikooli psühholoogia instituudiga eesti keele ja kultuuriruumi tarbeks viis standardiseeritud vahendit koolieelses eas laste kõne, sotsiaalsete oskuste ja üldarengu hindamiseks (vastutav täitja lektor Pille Häidkind).

2016–2018 tegutses ESF projekti „Tartu Ülikooli õpetajahariduse kompetentsikeskuse Pedagogicum arendamine“ raames erivajadustega õppija arendusrühm (juht professor Evelyn Kiive), mille tegevusteks on õpetajate eripedagoogilise kompetentsi tõstmise toetamine, õppekavaarendus, õppevara väljatöötamine, nõustamine, koolitamine.

Eripedagoogika osakonna õppejõud viivad regulaarselt läbi mahukaid täiend- ja ümberõppekursusi õpetajatele, parandamaks õpetajate eripedagoogilisi pädevusi.

2020. aasta lõpu seisuga on eripedagoogika osakonnas 5-aastase õppekava lõpetanud 1126 eripedagoogi ja logopeedi.

Tartu Ülikoolis pedagoogikadoktori kraadi kaitsnud eripedagoogid:

  • Karl Karlep (1993): „Abikooli emakeeleõpetuse sisu ja metoodika põhjendus“
  • Marika Padrik (2010): „Spetsiifilise kõnearengupuudega eesti laste sõnamoodustusoskus“
  • Piret Soodla (2011): „Eesti laste pildipõhised narratiivid keelepädevuse näitajana üleminekul lasteaiast kooli“
  • Pille Häidkind (2011): „Testid lapse koolivalmiduse ja üldarengu hindamiseks“

Eripedagoogika osakonna inimesed

Eripedagoogika osakonna teadus- ja arendustöö

#instituudist #õpetamine
Õpetajate seminar 195_haridusteaduste instituut

Õpetajate seminar tähistab 195. aastapäeva

#instituudist #õppimine
Tudengielu_haridusteaduste instituut.

Üliõpilaselu

#instituudist
Doktoritööd_haridusteaduste instituut

Tartu Ülikool kerkis haridusteaduste alal maailma 300 parima hulka