Õpetajaks õppivat Brigittat pedagoogiameti katsumused ei heiduta
„Õpetajaamet on värvikas ja mitmekülgne. Võib ju olla, et iga päev on samad tunnid ja õpilased, aga palju oleneb sellest, milline meeleolu on klassis. Armastan seda, et saan oma teadmisi edasi anda ja end kasulikuna tunda,“ räägib Brigitta Tikku, kes õpib Tartu Ülikoolis humanitaar- ja sotsiaalainete põhikooliõpetajaks.
Pedagoogiamet ei olnud kogu kooliaja Tallinna Kunstigümnaasiumis käinud Brigitta esimene valik. Algul kultuuri- ja suhtekorraldusest huvitunud tüdrukut tabas õpetajaks õppimise tuhin gümnaasiumi lõpus. „Mul olid väga ägedad õpetajad, kes inspireerisid mind ja panid mõtlema sellele, et võib-olla oleks ka ise päris lahe õpetajaks õppida,“ ütleb neiu. Brigitta kandideeris ka Tallinna Ülikooli, kuid valis Tartu, kuna siin sai ta ühendada oma kaks suurt huvi: õppida õpetajaks ning valida kõrvalerialaks eesti keele ja kirjanduse.
Alusetu hirm
Kolmandat aastat tudeerival Brigittal on õpetamiskogemus juba olemas. Asendusõpetajate programmi kaudu andis ta poole aasta jooksul Võnnu Keskkoolis neljandale ja viiendale klassile eesti keelt ning viimasele ka kirjandust. Enne tööle asumist kartis Brigitta enda sõnul kõike, mida esimest korda klassi ette minnes üldse karta võib. „Kõige suurem hirm oli ilmselt see, et ma ei meeldi lastele ja et nad ei taha minu tundides olla. Tegelikult kadus see kartus juba pärast esimest tundi.“
Veel pelgas ta, et ei saa hakkama. „Lihtne on ju tundi ette valmistades mõelda, mis mulle endale õpilasena meeldiks, kuid mina käisin neljandas-viiendas klassis ikkagi juba mõnda aega tagasi. Ma ei tea, millest praegused kümne- ja üheteistkümneaastased huvituvad!“ meenutab tulevane õpetaja, kes muretses ka selle pärast, kas õpilased õppekavas ettenähtu omandavad. Kõik läks aga hästi. Õpilaste töödest nägi Brigitta, et neil olid vajalikud teadmised olemas, ning mure ja hirm hajusid.
Mänguline ja nõudlik õpetaja
Lapsed õpetasid Brigittale kannatlikkust. „Õnneks õppisime juba ülikoolis seda, kuidas klassi ees toime tulla ja reageerida, kui keegi käitub agressiivselt või ei taha tööd kaasa teha. Tähtis on ise rahulikuks jääda ja mitte ägestuda või solvuda, kui õpilastele ülesanne ei meeldi või kui keegi provotseerib,“ kirjeldab Brigitta. Ta rõhutab, et õpetaja peab olema empaatiline.
„Mõnikord leidsid õpilased, et mul on ägedad tossud. See pani end laheda noorena tundma. Suurim kompliment oli aga see, kui õpilased ütlesid, et neile mõni tund või ülesanne väga meeldis,“ meenutab tulevane õpetaja.
„Enne suvevaheaega saime ühes tunnis pingevabas õhkkonnas veidi jutustada. Õpilasi huvitas alati minu eraelu ja nad uurisid, kas jään ka sügiseks. Kool otsis aga pedagoogi, kellel oleks juba haridus olemas, mina olin lihtsalt asendusõpetaja. Seega ütlesin neile, et ei saa jääda. See uudis õpilastele ei meeldinud ja nad kirjutasid protestiks tahvli peale direktorile kirja, kus seisis, et eesti keele õpetaja Brigitta peab sügiseks jääma. See oli väga südantsoojendav. Taipasin, et sain vist hästi hakkama ja isegi meeldisin õpilastele,“ meenutab tudeng. Brigitta arvab, et talle võis kasuks tulla tema noorus, mis aitas lastega kergemini suhestuda.
Õpetajana peab Brigitta end toredaks, usaldusväärseks, koostööaltiks ja nõudlikuks. „Töö peab olema tehtud. Peamine on see, et õpilased saaksid ise aru, miks neil mingeid teadmisi vaja on, ja oskaksid neid rakendada ka väljaspool eesti keele tundi. Üritasin kasutada võimalikult palju mängulisi lahendusi, mis õpilastele väga meeldisid. Need sobisid hästi näiteks teemade kokkuvõtmiseks. Tegime ka rühmatöid, kuid nendega tuleb minu arvates piiri pidada, sest kõigile õpilastele need ei sobi,“ räägib ta. Sageli andis Brigitta lastele võimaluse arutleda, et kõik saaksid oma arvamust põhjendada.
Eeskujuks oma ala meistrid
Tartu Ülikooli õpetajakoolituse käigus on Brigitta õppinud kõike, mida pedagoogil on vaja teada. „Suur abi oli sellest, et läbisime juba esimesel ja teisel aastal õppeaineid, kust saime päris õpetamiskogemuse. Alguses harjutasime klassis oma kursusekaaslaste peal. Valmistasime ette lühitunni, mille jaoks olid õppejõud varem ülejäänud klassile ülesanded jaganud – kes pidi segama tundi, kes pidevalt midagi küsima jne. Kui päriselt klassi ette jõudsin, olin juba mitu võimalikku olukorda läbi mänginud,“ räägib üliõpilane, kelle sõnul on palju kasu olnud ka tunnivaatlustest ja igapäevastest praktilistest ülesannetest.
Brigitta hinnangul on tema õppejõudude seas nii lõbusaid entusiaste kui ka oma ala täielikke tippe. „Nad on meil väga ägedad ja toredad. Pedagoogikaainete õppejõududest kiirgab õpetajalikkust ja nad jagavad päriselt klassi ees saadud kogemusi. Eesti keele ja kirjanduse õppejõud on akadeemilisemad, ka see meeldib mulle ning on põnev,“ ütleb ta.
Õppijana on teda üllatanud, kui paindlik õpe Tartu Ülikoolis on. „See, et mul on võimalik tunniplaan oma eelistuste järgi paika panna ja ise valida, kui palju ning milliseid aineid semestris võtan, on mugav ja hea. Kui tunnen, et ei taha antiikkirjandust esimese kursuse teisel semestril õppida, võin seda võtta teisel aastal. Mul on see valikuvabadus,“ kirjeldab tulevane pedagoog.
Suur motivatsioon
Talvel toimunud õpetajate streik ja sellega seoses avaliku tähelepanu alla sattunud pedagoogiameti probleemid tema motivatsiooni kahandanud ei ole. „Pigem vastupidi! Need teemad peaksid ka edaspidi palju kõlapinda saama. Oleme kursusekaaslastega arutanud, et õpetajate koormusest tuleks kindlasti edasi rääkida ja otsida lahendusi, kuidas seda inimlikumaks muuta,“ leiab Brigitta. Tema suurim õpetajatööga seotud unistus on nautida õpetamist ka pärast viit või kümmet aastat tegutsemist.
„Soovin, et ei juhtuks seda, millest palju räägitakse: sageli tahavad motiveeritud ja särtsu täis õpetajatudengid väga tööle minna, kuid põlevad kiiresti läbi. Tahan kindlasti töötada eesti keele ja kirjanduse õpetajana, aga samas huvitab mind ka haridusinnovatsiooni õppimine,“ arutleb neiu. Tulevikus soovib Brigitta haridusteemadel kindlasti kaasa rääkida ja sel viisil õpetajate töötingimusi parendada.
