Välisõpingute kogemuslood haridusteaduste instituudis

Välispraktikale õpetajana – see on tõesti võimalik

KELLY KAUKES, KLASSIÕPETAJA ÕPPEKAVA ÜLIÕPILANE

Välispraktika on midagi, millest kümne küünega kinni haarata, isegi kui alguses veidi pelgad. Kogemus, mis sa sealt saad, annab hiljem tööturul määratu eelise, sest oled kogenud nii palju erisugust, mistõttu oskad näha oma valdkonda uuest perspektiivist.

Kui ma umbes kaks aastat tagasi kinnituse sain, et saan Erasmus+ programmi vahendusel minna Tšehhi vahetustudengiks, ei olnud ma veel kaalunudki võimalust välisriigis praktikat sooritada. Mõistes, et minu sügissemester Ostrava ülikoolis hakkab lõpule jõudma, tundsin, et on veel vara sellest koduks saanud ja sõpru täis kohast lahkuda. Varem tundus mulle üsna võimatu klassiõpetajana välismaal praktikat teha. “Ma ju ei oska tšehhi keelt! Äkki seal õpetatakse teistmoodi? Mis mu ülikool sellest arvab?” mõtlesin endamisi ikka ja jälle. Tänu erinevatele allikatele jõudsin aga Ostrava rahvusvahelise koolini, mis parasjagu otsiski erasmusintern.org kaudu praktikanti.

Enne ametlike dokumentide täitmist pidin muidugi saama kinnituse ka koolilt endalt. Neil oli väga hea meel, et olen Ostravas kohapeal ja saan nendega isiklikult tutvuma minna. Kui enne kooliga tutvumist olin veidi kahtleval seisukohal, et kas teen oma õpinguid ja kasvavat koduigatsust arvesse võttes õige valiku, siis pärast direktori, kooli ja rahvusvahelise kolektiiviga tutvumist olin täiesti kindel, et see on ainuõige otsus. Ma olin lausa lummatud nende IB õppekaval (international baccalaureate) põhinevast õppest ja nii laste kui ka tulevaste kolleegide mitmekesisusest. Tundsin, et soovin ja pean selle sammu tegema, kuna see on kõige suurepärasem võimalus toetada iseenda õpetajaks kujunemist. Lisaks olid Tšehhi ja selle naaberriigid juba mu südame võitnud.

Pigem suunaja kui teadmiste jagaja

Juba esimesel päeval oli minu graafik valmis, uued kolleegid toetavad ning lisaks minule veel üks praktikant Türgist, kellega hiljem saime palju muljetada ja kogemusi vahetada. Tegin samal ajal kolme praktikat – nii I kui ka II kooliastmes ehk esimese poole praktikast veetsin kõige enam just esimeste klassidega ja teise poole kontrastiks viienda klassiga.

Olin palju abiõpetaja rollis, kuid andsin ka ise tunde. Lisaks olin abiõpetaja inglise keele intensiivtundides nendele õpilastele, kelle inglise keele tase oli madal. Hiljem usaldati mind ka neid iseseisvalt õpetama ning kõige suurem eduelamus tuligi just nendest inglise keele tundidest. Nimelt liitus meiega minu praktika alguses keset õppeaastat üks LõunaKorea tüdruk, kellel oli väga kesine inglise keele oskus, mistõttu oli klassis kaasategemine tema jaoks raskendatud. Nii mina kui ka teised õpetajad tegid temaga väga palju tööd ning minu praktika lõpuks oli ta juba suuteline täislauseid koostama ja aktiivselt tunnitöös osalema.

Põnev oli ka võimalus koolile kuuluvas lasteaias abistamas käia, mis andis hea sissevaate sellesse, kuidas õpe seal toimub ning millised on õpitavad eeloskused kooliks. Lisaks sain vaadelda eri klasside õpetajate tunde, kogeda nende õpetamisstiile ning vajadusel abistada.

Kool oli pisike ja kollektiiv sõbralik, toetav ning abivalmis. IB õppekava soodustab lisaks muule ka avatud mõtlemist. Mida klass kõrgemale, seda rohkem see välja paistis. Nende teadmised olid põhjalikud, kuna neljakuuenädalaste tsüklitena käsitletakse teemasid süvitsi. Õpilastel on võimalus panna teemaga seonduvad küsimused nn mõtteseinale (wonderwall), millele saavad vastata kaasõpilased või mis võetakse koos õpetajaga aruteluks. Iga õppetsükli lõpus on ka teemaga seonduv väljund – näiteks erinevate maade tutvustamine kaaslastele, plakat, jutu kirjutamine või isegi ürituse korraldamine. Võimalusi on piiritult ning lastel on alati võimalus oma huvidest lähtuvalt teemat suunata. Õpetaja ongi pigem suunaja. 

Õpilaste teadlikku õppimist sain kogeda ka õpilaste juhitud arengupäeval (studentled conference), kus õpilased tutvustasid vanematele, mis teemasid on nad õppeaasta jooksul läbinud ja mida õppinud.

Rahvusvaheline kogemus rikastab

Rahvusvahelise kooli eelis on rahvusvaheline seltskond. Lõunapausidel jagati reisimuljeid, kogemusi teiste riikide koolidega. Näiteks Aasia rahvusvahelistes koolides pidid väga head palgad olema. Pakuti huvitavaid ideid, kuidas olla väga efektiivne õpetaja. Nii mõnedki õpetussõnad ja ideed on mul nüüd endalgi esimest aastat õpetajana töötades kasutuses.

Jätsin sinna kooli ka tükikese endast. Esimestes klassides oli just lugudega seotud teema käsitluses ning sellega seonduvalt tutvustasid ja lugesid erinevatest riikidest pärit õpetajad, vanemad ning kõrgematest kooliastmest õpilased ette oma riikide tuntud lugusid. Seda paluti teha ka mul ja ma mäletan ikka veel selgelt “Jussikese seitsme sõbra” tõlkimist ning ettekande valmistamist. Kuna laste ja õpetajate tagasiside oli nii positiivne, otsustasin kevadvaheajal Eestit külastades, et viin koolile kingituseks ingliskeelse trüki.

Tunnen, et kogemus rahvusvahelises keskkonnas, võõras riigis ja uue süsteemi keskel andis mulle palju julgust ning täiendas tohutult minu meetodite pagasit. Kolm ja pool kuud kestnud praktika lõpus olid nii lapsed, kolleegid kui ka juhid kurvad, et pean lahkuma. Veider oli viimasel päeval jätta hüvasti inimestega, kes olid mulle nii palju andnud ja kellelt olin nii palju õppinud. Minu juhendajad jäid minuga rahule, kuid ise tagantjärele mõtlen, et oleksin pidanud veelgi rohkem aktiivsust näitama ja initsiatiivi võtma. Samas ütlesid juhendajad, et minust saab kahtlemata hea õpetaja ning andsid kaasa paar head nippi.

Kõik see süstis minusse enesekindlust, et Eestisse naastes asun juba õpingute kõrvalt õpetajana tööle. Ja mul on nende juures töökoht alati olemas. Tegelikult oodatakse mind juba pärast lõpetamist tagasi ning on uuritud, kas olen sellele mõelnud. Külastasin kooli ka eelmise aasta sügisvaheajal ning oli tore näha oma endisi õpilasi, kes mind ikka veel mäletasid, ja rõõmsaid kolleege. Kokkuvõttes jäin nii mina kui ka kool minu panusega väga rahule.

Image

Uued kogemused Hispaania päikese ja palmide all

GERDA KALLAS, KOOLIEELSE LASTEASUTUSE ÕPETAJA ÕPPEKAVA ÜLIÕPILANE

Maailma avastamise soov on mul olnud terve elu ning alati olen otsimas endale uusi väljakutseid. Ülikooliõpingute ajal otsustasin õppida ühe aasta välistudengina Hispaania, täpsemalt Málaga lõõmava päikese all. Aastat välismaal hakkasin planeerima juba esimese kursuse jooksul, kuid erinevate asjaolude tõttu lükkus see minu õpingute viimasesse aastasse. Hispaania keel on mul alati südamelähedane olnud ning seetõttu otsustasin veeta oma aasta just Hispaanias. Samuti meeldib mulle sealne kultuur, eluolu, inimesed ja troopiline kliima.

Tunnid ja vaba aeg Hispaania moodi

Ülikooli süsteem oli Eesti omast üpriski erinev. Tunnid toimusid hommikuti või õhtuti. Keskpäeval oli puhkeaeg ehk siesta, mille ajal panevad paljud ettevõtted oma uksed kinni ja kõik inimesed puhkavad ning söövad lõunat perekeskis. Seetõttu ei ole päeva keskel ülikoolis tunde. Selline eripära on tingitud ka sellest, et keset päeva valitseb tohutu kuumus ja selle aja jooksul on päris võimatu uksest välja minna. Minu valikuks oli võtta kõiki aineid hispaania keeles, mis raskendas minu õpinguid, kuid samal ajal oli see suureks kasuks keele arengule. Võtsin ülikoolis enamasti enda erialaga seotuid ained, aga ka mõningaid hispaania filoloogia aineid, sest need pakuvad mulle suurt huvi. Ained, mida ma aasta jooksul võtsin on järgmised:  matemaatika didaktika, plastiline ja visuaalne haridus, hispaania kirjandus, hispaania keele ajalugu, võõrkeele didaktika koolieelses eas ning kaasava hariduse mudelid. Kahjuks õpetajakoolitusega seosenvaid praktilisi kogemusi ma ei saanud. Kevadsemestri ühel ainel oli küll plaanis viia läbi intervjuusid õpetajatega ja ka külastada erinevaid lasteaedu, kuid eriolukorra tõttu ei olnud see võimalik.

Üheks suureks erinevuseks õppeainete korralduses oli see, et kõik ained olid väga praktilise väljundiga ning viidi läbi hulga grupitöid. Juba esimeses tunnis pandi paika grupid, kellega terve semester koos ollakse. Üheskoos valmiski semestri lõpuks üks suur projekt. Alguses oli see minu jaoks harjumatu, sest koduülikoolis ei ole nii palju grupitöid ja on võimalik alati grupiliikmeid vahetada. See oli minu jaoks väärt kogemus, sest ka tööturul ollakse iga päev koos samade kolleegidega, kellega on vaja koostööd teha ning kellega peab läbi saama.

Málagasse jõudes ei olnud ma täiesti täpselt kindel, kus ma elama hakkan. Tahtsin elada korteris, mille leidmiseks kasutasin erinevaid portaale. Uue elukoha otsimine oli keerukas, sest füüsiliselt ma veel ei olnud Málagas ja sain ainult sõnumite teel omanikega rääkida ning suhtlus toimus muidugi hispaania keeles. Lõpuks leidsin sobiva korteri, mida külastasingi esimest korda oma suure kohvriga. Muid variante mul ei olnud ning siis leppisingi pakutud kohaga, mis oli küll väike, aga sobis elamiseks. Teisel semestril otsustasin elukohta vahetada. Ülikoolil oli küll olemas ühiselamu, aga kummalisel kombel oli see hoopis kallim kui korteris elamine.

Ülikooli kõrvalt oli mul piisavalt vaba aega, sest tunnid toimusid kõigest paar korda nädalas. Töötasin vabatahtlikuna loomade varjupaigas, mida olen alati soovinud teha. Hispaanias lõpuks sain selle soovi täide viia. Erinevad organisatsioonid pakkusid vahetusüliõpilastele vahvaid üritusi, mis aitasid kohaneda uue riigi ja linnaga kiiremini. Samuti sai nendel üritustel tutvuda uute ja huvitavate inimestega. Nüüdseks on mul tekkinud peaaegu igas maailma nurgas sõpru, keda tahaks kindlasti külastada. Üht oma head itaallannast sõbrannat külastasin juba talvevaheajal. Tulevikus plaanitakse ka mind Eestis külastada, mida ma ootan väga põnevusega. Paljude jaoks olin esimene eestlane, keda nad üldse kunagi kohanud on ning tihti ei teatud minu koduriigi kohta eriti midagi. Seetõttu sain luua väga positiivse kuvandi Eestist.

Kindlasti on Erasmuse kogemuse üheks oluliseks osaks reisimine. Aasta jooksul sain avastada Marokot, Portugali ning väga paljusid armsaid Lõuna-Hispaania külakesi, mis olid lemmikud. Need on üleni valged, tihti asuvad mägedes või Vahemere rannikul ning on väga kütkestavad ja maagilised.

Olukord kriisi ajal

Minu kogemus sai viiruse leviku tõttu väga palju mõjutada. Otsustasin koroona kõrgpunkti ajal Hispaaniasse jääda, sest ei tahtnud veel oma välisõpinguid lõpetada. Peaaegu kaks kuud olime ranges karantiinis: kodust võis lahkuda ainult, et osta ravimeid või toidukaupa. Maikuus hakkas asi vaikselt leevenema ning iga paari nädala tagant sai üha enam tegevusi teha. Elu peale karantiini oli üpriski teistsugune. Maski kandmine muudeti kohustuslikuks ning kui seda rikuti, ootas inimest rahaline trahv. Linn, mis on suviti tavaliselt turistidest pungil, oli inimestest tühjem ja rahulikum. Leian, et Málagasse jäämine kriisi ajaks oli üks parimaid otsuseid, sest peale kooliõpingute lõppu sain nautida päikselist paradiisi, millest oli saanud minu kodu ning mis hoiab alati kohta minu südames.

Saavutatud eesmärgid ja soovitused

Kokkuvõtvalt öeldes jäin oma Málagas veedetud aastaga väga rahule ning olen väga õnnelik, et suutsin enda püstitatud eesmärgid saavutada. Üheks suurimaks väärtuseks, mida see aasta mulle andis, on tohutu suur hispaania keele areng. Tutvusin erinevate inimestega, kes harisid mind, õpetasid mind olema tolerantsem ja aktsepteerivam teiste suhtes, jagasid õpetunde ja kultuure ning paljudest neist on saanud minu jaoks väga lähedased inimesed. Kindlasti plaanin Hispaaniasse lähitulevikus naasta ja võib-olla praktikat sooritada või isegi elada seal mõnda aega.

Tahan jagada väliskogemusele minejatele või sellele mõtlejatele mõned soovitused:

1. Kindlasti mine! Lõppkokkuvõttes ei ole sul midagi kaotada. See annab nii palju juurde ning arendab sind igas valdkonnas, mida ükski tavasemester koduülikoolis teha ei suuda.
2. Hakka asju ajama nii vara kui võimalik, sest planeerimine ja paberitöö on ajamahukas. Samuti on erinevaid nüansse, mille peale tuleb mõelda.
3. Enne väliskogemusele minekut soovitan kirja panna eesmärgid, mida soovid saavutada, kohad, kuhu soovid minna ning tegevused, mida soovid teha. Üks semester või aasta lendab mööda kui linnutiivul ning oluline on võtta sellest nii palju kui võimalik.
4.  Algusest peale olla nii aktiivne kui võimalik. Võta osa kõikidest üritustest ja tegevustest. Just sellisel viisil kohtud uute inimestega ning saad osa võrratustest kogemustest.
5.  Riigi valikul lähtu sellest, mis on valikus. Kui mõni kultuur pakub huvi või mõni riik on südamelähedasem, siis tasuks kaaluda oma õpiränne seal läbi viia, sest kohapeal elades saadakse paremini aru riigi tavadest ja kommetest.

Image

Minu välisõpingud Ühendkuningriigis - kogemus kogu eluks!

KRISTIN RANDLA, LOODUS- JA REAALAINETE ÕPETAMINE PÕHIKOOLIS

Teadsin juba enne ülikooli astumist, et tahaksin välismaal õppimise kogemust saada ja nõnda sündiski plaan minna ja avastada maailma ning õppida üks semester vahetusülikoolis. Vahetussemestri veetsin koos oma hea sõbra ja kursusekaaslase Triinuga Ühendkuningriigis Bath Spa Ülikoolis 2019/2020 õ-a kevadsemestril. Tegelikult tervet semestrit me seal olla ei saanudki, sest koroona viirus hakkas märtsis laineid lööma ning seetõttu tulime oodatust varem Eestisse tagasi. Elul välismaal oli meile varuks palju üllatusi ning järgnevalt selgitan kõike lähemalt.
Enne välisõpingute algust pidime Triinuga tegelema paberimajandusega, et saaksime stipendiumi ja leiaksime vajalikud ained, mida koduülikoolis hiljem üle kanda. Välisülikoolis õppimiseks valisin kolm moodulit (maht kokku 30 eap-d) ning kõik valitud ained olid bioloogia-alased, kuna õpin hetkel bioloogia õpetajaks. Ainete leidmise ja dokumentide täitmisega oli palju segadust. Sellegipoolest saime kõigega hakkama ja alati oli võimalus abi küsida instituudist. Seega paberimajanduse pärast ei tasu küll minemata jätta, sest järele mõeldes oli kogu dokumentatsioon läbimõeldud ja vajalik.

Meie reis algas juba lennujaamas huvitavalt, kui lennukil, millega UK-sse pidime lendama, tehniline rike avastati. Nii me siis istusime lennujaamas ja ootasime uut lennukit. Kahe tunnise hilinemisega jõudsime siiski Inglismaale, kuid tänu sellele pidime uued rongipiletid ostma, et Londonist Bathi jõuda. Kohe esimene asi, mis meid lennujaamast välja astudes üllatas oli inglaste ülim sõbralikkus ja abivalmidus. Seda oli väga tore tunda peale väsitavad ja natukene ebaõnnestunud lendu.

Bathis koolis kohapeal saime me kokku käia umbes kaks nädalat, kuna veebruaris/märtsis Bath Spa University streikis ja paljud loengud ja praktikumid jäid selle tõttu ära. Sellegipoolest osad asjad toimusid, näiteks mikrobioloogia praktikumid, mis olid minu jaoks väga huvitavad ja arendavad. Üleüldiselt tundsin, et hariduses hinnatakse rohkem praktilisi teadmisi ja eksamid pole seal nii olulised kui Eestis. Põhimõtteliselt kohe peale streiki tuli ülikooli poolt teade, et ülikooli muutub virtuaalseks leviva koroona viruse tõttu. Seetõttu jäigi meie reaalselt koolis veedetud aeg lühikeseks.

Bathis saime selle lühikese pooleteist kuu jooksul elada kahes erinevad kohas. Kuna meile pakutud ülikooli poolne ühiselamuvõimalus tundus väga kallis, siis tegelesime enne välisõpingute algust eramajutuse otsimisega. Ja leidsimegi. Alguses tundus, et oleme väga hea hinnaga majutuse leidnud ja üürileandja tundus ka sõbralik ja abivalmis. Kuid mida rohkem aega me selles majas veetsime seda õudsemaks asjad minema hakkasid. Esiteks tuli välja, et meie üürileandjal on suuri probleeme alkoholi ja narkootiliste ainetega, mis meie jaoks oli väga suureks šokisks. Kuna keskkond ei olnud õppimist soodustav siis hakkasime uut elukohta otsima. Uues elukohas elama kahe noormehega, kes samuti ülikoolis haridust omandasid. Seal elades tundsime, et saime nautida head seltskonda ja leidsime endale uued sõbrad, kellega koos aega veeta. Sellegipoolest ei saanud me ka uues kohas kaua elada, kuna otsustasime koroona pärast Eestisse tagasi lennata. Ka see ei läinud takistusteta. Meie esimene püüdlus kodu lennata lõppes Londonis, kui saime lennujaamas teada, et meie lend on ära jäetud ning seetõttu läksime tagasi koju Bathi. Järgmise lennuga läks meil õnneks ja saime tagasi Eestisse. Kõik see läks meile maksma 800 eurot.

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kuigi aeg välismaal jäi üsnagi lühikeseks saime väga palju tähtsaid õppetunde ja kogemusi. Sain tänu sellele kogemusele kindlasti julgemaks ja arendasin inglise keele oskust. Samuti leidsin väga ägedaid uusi tuttavaid ja plaan on juba väga varsti tagasi lennata. Samuti soovitan välisõpingute peale mõtlejatele kindlasti välismaal õpinguid proovida, sest selle pooleteist kuu jooksul kogesin palju uut ja huvitavat. Kindlasti tuleb minek ka rahaliselt läbi mõelda ja olla valmis ootamatusteks, sest minu kogemuse põhjal on suurtest summadest väga lihtne ilma jääda. Lõpetuseks, kui on vähegi tahtmist, siis soovitan kindlasti minna!

Image

Kogu perega Hispaanias vahetusüliõpilase kogemust saamas

KATI ORAV, HARIDUSINNOVATSIOONI ÕPPEKAVA ÜLIÕPILANE 

Ülikooli magistrisse astudes mõtlesin kohe, et soovin saada osa Erasmus+ võimalusest õppida mõnda aega välismaa ülikoolis. Eelkõige selleks, et saada kogemust teises kultuuriruumis viibimisega, teises keeles õppimisega ning võimalusel uurida laiemalt oma erialasse suhtumist. Minu lugu on selles mõttes ehk natuke teistsugune, et võtsin kogemuse ette kogu perega ja loomulikult eriline seetõttu, et saime lastega koolis ja ülikoolis käimist kogeda ainult 5 nädalat, siis vallutas COVID-19 maailma. Aga kõigest järgemööda.

Õpirändeks hakkasin valmistuma varakult. Kui kandideerimine oli sügisel 2019, siis alustasin sellele eelneval kevadel. Tegin inglise keele testi, sest see oli taotlemisel nõutav dokument. Lisaks hakkasin otsima sobivat ülikooli. Süvenesin mitte ainult ülikoolide teaduskondadesse, vaid ka õppeainetesse eraldi. Guugeldamist ja uurimist sai tehtud üksjagu. Kõigi partnerülikoolide kohta uurides osutus lõpuks just Tarragona ülikool Hispaanias kõige mõistlikumaks valikuks. Seal olid mitmed põnevad ja vajalikud ained, mida vähemalt esialgu vaadates sai ka inglise keeles õppida.

Alustasin kohe, veel enne suurt suve vestlust Tarragona ülikooli kontaktisikuga.  Sain aru, et see protsess algab tegelikult siis, kui mu oma ülikool on mu  esitanud ja ametlikult kinnitanud. Sain aru, et kandideerimine ja isegi väljavalimine ei tähenda automaatselt, et vahetusüliõpilaseks minna saad, sest kui ei leia sobivaid aineid, mis VÕTA kaudu üle kanda sobiks, siis ei ole midagi teha. Õnneks oli Tarragona kontaktisik minuga väga vastutulelik ja kannatlik ning vahetasime päris mitu kirja, kui ma õppeainete kohta uurisin. Sobivate õppeainete valimine oli päris keeruline. Mul on hea meel, et hakkasin nii varakult tegutsema.
Näiteks leidsin väga ägedad ingliskeelsed ained, mida kahjuks ei saanud valida erinevate teaduskondade tõttu. Vahepeal oli juba tunne, et ainete leidmine ei õnnestu, aga ma ei jätnud jonni. Lõpuks leidsin psühholoogia teaduskonnast kolm ainet, mis sobisid. Minu jaoks oli oluline, et ma saan õppida aineid, mis on mulle kasuks, mitte lihtsalt välismaal õppimise kogemust saada.

Tundus, et kõik on juba valitud ja läbi mõeldud, kui tuli järgmine tore üllatus. Koordinaator küsis, et kas ma tean, et need ained on hispaania ja kataloonia keeles. Ei teadnud.
Minu esimene küsimus neile oli, et kas te soovite minult mingit keeletõendit. Ma õppisin sellel ajal natuke Hispaania keelt, aga kindlasti mitte sellisel tasemel, et oleksin testi läbinud. Andsin endale aru, et kui ma ei oska keelt, siis on mul aineid väga raske läbida. Samas mõtlesin, et kõik on lahendatav ja küll ma seal hakkama saan. Kui mu lapsed peavad hüppama pea ees tundmatusse, siis võin seda teha ka mina.

Programmi kandideerimine on minu arvates väga lihtsaks ja arusaadavaks tehtud. Õnneks aktsepteeris VÕTA komisjon minu valitud aineid ja tee oli minekuks avatud. Mind üllatas väga kiire ja professionaalne tegutsemine mõlemalt poolt. Võib-olla just Hispaania poolelt, sest levinud stereotüübid väidavad, et hispaanlastel on alati aega, kirjad viibivad jne. Minul seda kogemust ei olnud. Etteruttavalt võin öelda, et kogu Hispaanias oleku aja saime ainult ja ainult väga positiivse, kiire ning inimlikult sooja suhtluse osaliseks.

Jaanuari alguses pakkisime ennast autosse ja sõitsime Hispaaniasse. Minu õpingud pidid algama küll veebruari alguses, aga tahtsime olla varem kohal, et leida elamine, lapsed kohalikku kooli panna (seltskonna mõttes, sest nad tegelikult jäid Eesti koolist koduõppele) ning ennast mõnusalt sisse seada. See oli hea otsus, sest laste kooliga läks näiteks kolm nädalat asjaajamist. Lõpuks läksid poisid kooli täpselt samal päeval kui minul oli esimene infopäev ülikoolis. Loomulikult oli väga tore jõuda sombusest Eestist päikeselisse Hispaaniasse, kus võis kohati päeval isegi T-särgi väel olla. See andis positiivsust ja jõudu igasuguste asjaajamistega tegeleda.

Meie valikuks elukohana sai Torredembarra linn, mis asub Tarragonast 20 km Barcelona poole. Kuna elame Eestis väikeses kohas Lõuna-Eestis, siis soovisime ka Hispaanias natuke vaiksemas kohas elada. Rongiliiklus on seal hea, ehkki hiljem selgus, et mul oli oma elukohast autoga palju mugavam ja kiirem ülikooli käia. Oluline oli ka Barcelona lähedus, sest teadsime ette, et nii minul kui mu abikaasal on paar korda Eestis tööd tegemas käia. Need reisid jäid hiljem muidugi ära, sest keegi ei saanud enam reisida.

Kui praktilise poole pealt veel rääkida, siis võtsime esialgu AirBnB kaudu nädalaks elamise ja sinna jõudes hakkasime kohe otsima pikaajalist rendikodu. Minu kool pidi lõppema 23. juunil ehk viis kuud Hispaanias elamist ootas ees. Õnneks läks otsimisega ruttu ja ainult esmapilgul tundus, et jälle hulga sebimist ootab ees. Selgus, et väga mitmed kohad, ei rendi alla ühe aasta. Lisaks oli paljudes kohtades klausel, et tuleb kohe kogu üür ette ära maksta, mida me ei tahtnud teha. Leidsime korteri paarismajas natuke vaiksemas piirkonnas otse omanikult ja igakuise mõistliku üürimaksega. Käisime seda vaatamas ja tegime põhimõtteliselt kohe otsuse see elamine rentida. Me ei pidanud oma otsust kahetsema, sest tegu oli piirkonnaga, kus inimestel olid nn teised kodud (meie mõistes suvemajad) ja COVID-19 ajal ei tohtinud inimesed sinna tulla ning saime elada väga vaikses ja turvalises piirkonnas.

Kui nüüd tulla tagasi veebruarikuusse, kui koolid algasid. Mäletan oma esimest loengut aines “Motivatsioon ja emotsioon”, kus arvasin, et õppejõud räägib hispaania keeles, aga slaidid olid hoopis katalaani keeles. Pärast selgus, et ongi kakskeelne aine. Päris naljakas oli õppejõult peaaegu küsida, et: „Vabandage, mis keeles te rääkisite?“ Tunnistan ausalt, et mul oli päris suur hirm juunikuise eksami ees, aga samas olin optimistlik, et suudan selleks ajaks mingil määral keele selgeks saada ning otsida vajalikku materjali ka inglise ning eesti keeles.

Kokku oli mul kolm ainet: 6+6+3 EAP-d. Mul tuli võimalus vahetada üks 6-punktiline aine programmi vastu, mis viis vahetusüliõpilased kohalikku kooli võõrkeele õpetaja abiliseks. Kokku pidi tegema 40 kontakttundi, kus õpilastega peamiselt inglise keeles vestlen ja nende sõnavara arendan. Minu jaoks oli see väga hea võimalus näha lähemalt kohalikku haridussüsteemi ning saada palju vägevam kogemus 6 EAP eest, kui lihtsalt loengus käia. Panin mängu ka oma asjade väljamõtlemise ja suhtlusoskuse ning sain Torredembarrasse sinna kooli, kuhu mu oma lapsed läksid. Päris tore oli hommikul või peale siestat koos kooli jalutada. Olin küll abiks vanemates klassides, aga sain korraks ka oma vanema poja inglise keele tunnis käia ja nendega laulumänge teha. Noorema poja tunnini kahjuks ei jõudnud, ehkki ka see oli plaanis. Kõige rohkem oligi mul kahju sellest programmist lahkuda, sest sain seal lastega palju rääkida ja õpetajatega tuttavaks. Ennast tundes oleks see võinud lõppeda sellega, et olen aktiivne kogukonna liige. Aga COVID-19 rikkus selle võimaluse. Täpselt samamoodi nurjas ta meie pere hispaania keele õppimise plaanid, sest kui koju jäime, läks energia hoopis teistele asjadele. Loodan siiski ühel päeval hispaania keele õppimist jätkata.

Võib ka öelda, et COVID-19 tõttu jäi minu suhtlus nii kaastudengitega kui teiste vahetusüliõpilastega väga napiks. Kui loengud olid päris suure massiga, kus on raske kontakte luua, siis praktiline seminar oli väiksema seltskonnaga ja eeldas koostöö tegemist. See jõudis meil toimuda ainult ühe korra, kus juba mõne kaastudengiga jutule sain. Kahjuks aga jäi seda väheseks, et luua kontakt nii, et distantsõppel edasi suhelda. Olin plaaninud, et lähen vahetusüliõpilaste kohtumisele, et jälle näha neid, kellega infotunnis olin tuttavaks saanud. Aga seegi jäi ära.

Tegevusetuse üle me kurta ei saanud. Lapsed tegid aeg-ajalt Eesti koduõpet, meie tegime abikaasaga oma (kaug)tööd, mina püüdsin magistritööd kirjutada. Kirsiks tordil oli laste kohalik kool, huviringid ja minu ülikool – kõik see nii hispaania kui kataloonia keeles. Suures osas jäi meie elu ka isolatsioonis olles samaks, ainult kohalik õpe oli läinud internetipõhiseks, huviringe ei olnud ning kodust välja minna ei tohtinud. Kuna meil oli üürileping, mis kohustas kuni juuni lõpuni üüri maksma, siis otsustasime jääda Hispaaniasse. Meil ei olnud tegelikult vahet, kas püüame viiruse haripunkti Hispaanias või Eestis üle elada. Õnneks läks aeg ruttu ja üldiselt päris mõnusalt. Aprilli lõpus saime lastega hakata mere ääres käima ning mai algusest saime abikaasaga jooksmas käia.

Õppetöö läks märtsi keskelt kõik online-õppesse. Laste koolis võttis see kaua aega ning oli keelebarjääri tõttu päris keeruline. Lõpuks otsustasime jääda ainult Eesti koduõppele. Ülikoolis lahenes asi suhteliselt kiirelt, ehkki mitte sellisel tasemel nagu veebiavaruste kaudu Eesti kohta kuulda võis. Inglise keele programm jäi koolide sulgemise tõttu ära. Seal pidin lõpus kirjutama essee kogetu kohta ning andma täpse ülevaate tundide kohta, mida jõudsin läbi viia. Sain oma punktid ilusasti kätte. Aine “Intelligentsus ja loovus”, mis algas alles aprilli lõpus, oli veebipõhiselt päris hästi üles ehitatud. Selle läbisin isegi hindele „A“. Aga kõige keerulisem kakskeelne loeng osutus parajaks pähkliks. Sellest kukkusingi läbi, ehkki teisel korral sain juba 40st küsimusest 19 vastatud. Pean ise seda suureks saavutuseks, arvestades teema keerukust ja keelebarjääri. Minu jaoks oli online-õppes raske helifailide kasutamine. Õppejõud ütles, et piisab slaidide läbitöötamisest, kuid hiljem selgus, et eksamiks olnuks ikka väga vaja tema loenguid ka kuulata. Tegu oli psühholoogia ainega, kus viidi läbi eksperimente. Me ei saanud teha läbi praktilisi tunde, mille käigus kaastudengitega suhelda, asju läbi rääkida jne. Sellest oli küll natuke kahju. 

Nüüd oleme perega Eesti kodus tagasi ja saanud nautida siinset suve. Minu jaoks oli üllatav lõpuaruandlus, mis on nii mugavaks tehtud. Ma natuke kartsin, et läbikukutud aine ja saamata punktide tõttu pean kandma rahalist kahju, kuid ka see lahenes, sest olin loengus osalenud ja eksamid teinud. Kohtasin nii mõistvat ja abistavat suhtlust kogu programmi jooksul. Oleme peres arutanud, et see kogemus oli ikka väga äge ning arvatavasti ei jää see meie viimaseks seikluseks. Loodetavasti siis juba ilma COVID-19 sekkumiseta, sest tahaks saada kogemust ka ilma 42 päeva kodus istumiseta.

Mina soovitan Erasmus+ vahetusüliõpilase programmi väga, isegi kui mu kogemus oli nii lühike ja teistmoodi. Loodetavasti andis minu lugu julgust neile, kes arvavad, et pere kõrvalt või perega koos on sellised võimalused lukus. Ei tasu karta ka keelebarjääri või läbikukkumist. Kui ise oled aktiivne, julge ja kohusetundlik, siis laheneb kõik. Kui hästi tahta, on kõik lahendatav ning inimesed sinu ümber toetavad ning aitavad.

Image