Enesejuhitud õppimine aitab noored tagasi rajale
Aastal 2021 elas Eestis 18 000 NEET-noort, kes moodustasid 15–26-aastastest umbes 12 protsenti. Ehkki Euroopa keskmisega võrreldes on suhtarv üsna sarnane, on selline hulk tööturult eemal olevaid noori Eesti puhul siiski märkimisväärne, kuna tegu on realiseerimata potentsiaaliga. Tõrjutusriskis noorte toetamine on oluline, kuna nende kõrvalejäämine haridusest ja tööturult võib eelnevate uuringute põhjal olla tingitud puudujääkidest nende teadmistes, oskustes või madalast motivatsioonist, kirjutavad Novaatoris Kerli Kõiv ja Katrin Saks.
Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse nooremlektor Kerli Kõivu hakkas huvitama, kuidas toetada noorte enesejuhitud õppimisoskusi ning tuua noored tagasi haridusse ja tööturule. Selleks uuris ta 56 noort, kes ei õppinud ega töötanud. Neist 30 osales esmakordselt proovile pandavas sekkumises. Teised kuulusid kontrollrühma, kelle enesejuhitud õppimisoskusi teadlased hindasid, kuid kes ei osalenud sekkumises.
Sihtrühma kuuluvaid noori otsisid Eesti, Malta, Põhja-Makedoonia ja Türgi partnerite võrgustikud. Noored osalesid uuringus vabatahtlikult. „Osalejate leidmine jäi iga partneri enda ülesandeks,“ rääkis uuringu kaasautor, haridusteaduste kaasprofessor Katrin Saks. Sekkumine hõlmas individuaalset mentorlust, mille raames noortega töötavad mentorid kohtusid sekkumise jooksul individuaalselt nii enne rühma tegevusi ja nende ajal kui ka peale seda.
Mentorkohtumiste käigus õppisid nad tundma noorte eesmärke, huvisid ja toe vajadusi ning reflekteerisid kogemusi. Rühmategevused toimusid kahe nädala jooksul Põhja-Makedoonias, kus kõik sekkumises osalevad noored tegutsesid üheskoos. Nende ülesandeks oli enda õpikogemuste analüüs, enda tugevuste ja huvide tundmaõppimine ja nende jagamine teistega, individuaalse õpileppe loomine, ühiste miniprojektide koostamine ja elluviimine ning igapäevane kogemuste refleksioon. Rühmategevuste järel toimus individuaalne järelmentorlus.
Sekkumisprogrammi enda lõid uuringus osalenud nelja riigi uurijad, tuginedes teaduskirjanduse analüüsile. Selle käigus analüüsisid nad 25 erinevat teadusartiklit, mis kirjeldasid erinevaid metoodikaid enesejuhitud õppimise oskuste arendamisel ning neid kohandati NEET-staatuses noortele. Sekkumisprogrammi loomisel oli oluline pöörata tähelepanu, et sekkumine toetaks kuut erinevat enesejuhitud õppimisoskuste faktorit, mis olid Kõivu ja Saksa uuringu põhjal NEET-staatuses noorte puhul olulised.
Kokku kestis sekkumine pool aastat, mille jooksul osalesid noored lisaks individuaalsele mentorlusprogrammile ka kahenädalases programmis. Selle jooksul tegid uuringus osalenud mentorid noortega rühmategevusi eesmärkide seadmiseks ja saavutamiseks. Oluline oli aidata noortel mõista, et ootused ja eesmärgid seavad nad ise mitte keegi teine. „Uuringu eesmärk oli hinnata sekkumise aluseks olnud enesejuhitud õppimise mudeli tõhusust NEET-noorte iseseisva õppimisevõimekuse toetamisel,“ selgitas Kerli Kõiv.
Samas tuli sekkumise käigus ette ka väljakutseid. Näiteks suhtusid noored õppimisse kerge umbusuga, mis tulenes nende varasematest ebaõnnestumistest ning sellega seotud emotsioonidest ja ebakindlusest. Samuti vajasid mitmed noored tuge vaimse tervise probleemidega toimetulekul. Seetõttu oli oluline luua esmalt usaldusväärne keskkond ja arvestada igaühe vajadustega.
Samavõrd oluline oli mentorite roll noorte toetamisel ja motiveerimisel. „Võttis aega, et noored hakkaksid usaldama neid inimesi, kes nendega töötavad või seda keskkonda, mis neile loodud oli,“ märkis Katrin Saks.
Uuring näitas, et loodud sekkumine parandas oluliselt noorte enesejuhitud õppimisoskusi. Eelkõige muutusid nad uute kogemuste suhtes avatumaks, nende vastutustunne kasvas ja tulevikule orienteeritus suurenes. Teisisõnu hakkasid noored oma tuleviku peale rohkem mõtlema ja olid valmis oma tegevust tulevikku silmas pidades suunama.
Samuti suhtusid nad paremini õppimisse ja metakognitsiooni ehk õppisid oma kogemusi, õppimist ja mõtteid märkama ning analüüsima. Seejuures oli sekkumise pikemaajalisem mõju suurem. Noored astusid samme, mis muutis nende elu paremaks, näiteks alustasid nad uusi projekte, läksid õppima või tööle.
Rahvusvahelise uurimisprojekti tulemused rõhutavad vajadust toetada NEET-noori nii hariduses kui ka tööturul. Oluline on pakkuda mentorlussüsteemi ja tuge, et aidata noortel leida oma tee ja saavutada iseseisvus. Noorte sattumist NEET-staatusesse langemise ennetamisel mängivad võtmerolli koolid ja õpetajad, pakkudes neile tuge ning arendades oskusi osalemaks elukestvas õppes.
NEET-noorte toetamine on hädavajalik nende lõimimiseks ühiskonda ja tööturule. Kui jätta noored ilma edasiviivast toetusest, mis aitab neil tagasi pöörduda haridusse ja tööellu, võib see kaasa tuua sotsiaalse eraldatuse ja heitumise. Toetus, mis loob ka noores muutusi, aitab kaasa sellele, et noored ei langeks tagasi NEET-staatusesse.
Kõivu ja Saksa töö tulemused näitavad, et enesejuhitud õppimisoskuste arendamine ning individuaalne tugi võivad nende noorte väljavaateid ja elukvaliteeti oluliselt parandada.
