Tänasel magistriõppe lõpuaktusel võtsid diplomi vastu 196 usinat üliõpilast. 36 tudengit lõpetasid eriti kõrgete tulemustega cum laude.
Instituudi juhataja Margus Pedaste tõi oma kõnes välja õpetajaks olemise suure vastutuse, aga ka õpetaja võime muuta maailma: „Head lõpetajad, palun elage nii, et iga õpilane, laps, iga inimene teie ümber tunneks, et teie näete neid. Teil on tohutu võim kujundada maailma ja sellega kaasneb vastutus, aga ka eriline rõõm teistele hea tegemisest.“
Kõige rohkem lõpetajaid oli eripedagoogika ja logopeedia õppekaval, kus diplomi said 51 üliõpilast. Kaasava hariduse õppekava lõpetajaid oli 45, klassiõpetajaid 29, haridusinnovatsiooni lõpetajaid 29, põhikooli mitme aine õpetajaid 25, haridustehnolooge 14 ning õpetajahariduse lõpetajaid 3.
Kokku lõpetas haridusteaduste instituudis bakalaureuse- ja magistriõppe 376 üliõpilast.
Fotod ja videosalvestuse aktusest leiab peagi UTTV veebilehelt.
Fotod enne aktust toimunud banketilt leiab siit. Fotode autor: haridusteaduste instituut.
Instituudi juhataja Margus Pedaste kõne lõpuaktusel
Head üliõpilased, kohe-kohe olete meie vilistlased. Palju õnne teile! Head kolleegid, meie üliõpilased jätkavad teie toetusel õpitu levitamist maailma erinevates nurkades. Aitäh teile! Hea rektor, lõpetajate kaasteelised, külalised, teie olete need, kes on andnud meile võimaluse. Suur kummardus teile!
Meid jäävad ühendama ühised väärtused ja just neist tahan ma täna rääkida, sest väärtuste teema on see, millega oleme haridusteaduste instituudis viimase poolaasta jooksul kõige enam tegelenud. Kui õpitud teadmised ja oskused defineerivad selle, mida me teha suudame, siis väärtused selle, mida ja kuidas me teeme. Minu arvates on see palju olulisem.
Schwartzi väärtuste teooria kohaselt on väärtustel kuus tunnust:
Minu väärtusi on viimase aasta jooksul kujundanud külastatud teatrietendused. Peatuksin neist kolmel, milles on väärtused eriti elegantselt peaosalisteks tõstetud.
Esmalt ajatu klassika, Frances Goodrichi ja Albert Hacketti Anne Franki päevik Ajateatri esituses. Ilmselt teate seda lugu tormilises eneseleidmise eas elurõõmsast noorest neiust, kelle juudi rahvusest pere peab kurjuse eest end varjama kitsukeses peidikus üle kahe aasta. Päeval ollakse hiirvaikselt, öösel tülitsetakse ja lepitakse, kardetakse ja armutakse, elatakse ja hoitakse elus lootust ja inimlikkust. Anne Frank kirjutab „Me seisame siin silmitsi probleemidega, mida pole olnud ühelgi meievanusel. Ja kui viimaks arvad, et oled leidnud lahenduse, tuleb järgmine pauk! Pead uuesti otsast alustama!...”. Lõpuks kustutab kurjus ka tema eluküünla. Kas meie õpetaja, tugispetsialisti, haridustehnoloogi või haridusinnovaatori probleemid ei ole mitte lihtsamani lahendatavad? Raskustest hoolimata kõlavad päeviku lõpus sõnad: „Kõigest hoolimata ma ikka veel usun, et inimesed on oma südames head“. Palun, uskugem alati kõigist head.
Teiseks võimsa sõnumi ja imepärase lavastusega Tadeusz Słobodzianeko „Meie klass“ Ugala teatris. Lugu klassikaaslastest, kelle hulgas on suured sõbrad, juudid ja poolakad. Okupatsioon ja sõda lõikavad aga läbi nende lapsepõlve sõprussidemed ja toovad endaga kaasa kirjeldamatu julmuse ja vägivalla. Saatus viib selleni, et valitakse pooli ja tehakse kõige hirmsamaid tegusid. Ei loe, et püssi ees on kunagine parim sõber. Sõja lõppedes on mõistus kadunud ja klassikollektiivis olnud väärtused ei kehti enam, võimatu on teha rahu nii elavate kui surnutega ning elada siin ja praegu. Lõpuks jääb ellu vaid Ameerikasse emigreerunud Abram, suurepärase rolli teinud Peeter Jürgens. Nagu etenduse alguses istub ta ka lõpus klassiruumis üksi ja küsib ikka osavõtlikult ja hoolivalt – kuidas teil seal läheb. Ärgem unustagem kunagi, kui olulised on meie teekaaslased, kui tähtis on koostöö, kui oluline on hoolimine. Küsigem ikka – kuidas läheb.
Kolmandaks Liis Aedmaa ja Laura Kalle „Kui sa tuled, too mul lilli“. Ei, see ei ole lugu lõpuaktuse järgsest lillpeost. See on lugu sellest, kuidas inimesed on iseenda poolt aheldatud teiste inimeste vägivalla küüsi ja ei saa ennast aidata, sest ei suuda maailma võtta adekvaatselt. Ja teised ei näe neid. Ning see kordub põlvest põlve, sest eeskuju õpetab, jätab jälgi, väga raske on astuda välja sissekäidud rajalt. Neljalapselise pere noorim tütar on unistanud, et tema ema, isa ja vennad-õed näeksid teda, kuid unistuseks see jääbki. Head lõpetajad, palun elage nii, et iga õpilane, laps, iga inimene teie ümber tunneks, et teie näete neid, et teie ei vaigista nende häält seepärast, et nad teid jäägitult armastavad. Teil on tohutu võim kujundada maailma ja sellega kaasneb vastutus, aga ka eriline rõõm teistele hea tegemisest.
Mitmed meie väärtustega seonduvad lood on kirja pandud ka toredas ülikooli eetikakeskuse poolt koostatud Tia Navi raamatus „Mis on sulle kallis?“. Praktilise filosoofia kaasprofessor Kadri Simm on igale loole kirjutanud kommentaari. Kõik meie cum laude lõpetajad saavad selle raamatu kingituseks.
Lõpetaksin aga parafraseerides Robert Icke Ugalas lavastatud etendust „Arst“. Võite nüüd kõik enesekindlalt öelda „ma olen õpetaja“. Ükskõik, mis erialal olete haridusteaduste instituudi lõpetanud, te olete õpetajad. See on suur mõte, sellega käib kaasas suur vastutus, aga ka võime muuta maailma nagu seisab meie instituudi motos, mis tikitud instituudi pusadele. Olgem hoolivad, pühendunud, õiglased, koostöised, teaduspõhised ja vastutustundlikud akadeemiliselt vabad õpetajad. Palju õnne teile!