Minust kindlasti õpetajat ei saa

Tartu Ülikooli lahtiste uste päeval toimus haridusteaduste instituudis vestlusring „Õpetajaametist otse ja ausalt“, kus arutlesid õpetajaameti üle õppekava „Loodus- ja reaalainete õpetamine põhikoolis“ esimese aasta üliõpilane Joonas Asumets, õppekava „Humanitaar- ja sotsiaalainete õpetamine põhikoolis“ kolmanda aasta üliõpilane Brigitta Tikku ning õppekava „Klassiõpetaja“ värske vilistlane Elis Tõnisson, kes töötab Tartu Karlova Koolis 1. klassi juhatajana.

Õpetajaameti vihkamisest selle armastamiseni

Nii Brigitta kui ka Elis tunnistasid, et esialgu ei kaalunud nad õpetajaametit üldse, aga mõtlesid gümnaasiumis ümber. „Mu enda õpetajad inspireerisid mind – nad olid ägedad ja nende tunnid samuti toredad,“ kirjeldas Brigitta. „Hakkasingi mõtlema, et tegelikult on see ju lahe, tahaks ise ka proovida. Nüüd olen juba väga valmis kooli minema ja õpilastega tööle hakkama.“ Sama mõtteni jõudis ka Elis: „Sattusin õpetajate päeval 2. klassi õpetama. Tundsin, et see on päris äge ja võiksin isegi proovida. Sain väikeste lastega alati koolis hästi läbi, see tekitas ka tahet.“

Joonasel on õpetajaks saamise mõte olnud juba pikalt. „Mu ema on kutseõpetaja ja eripedagoog ning käisin juba väikesest peale temaga tööl kaasas. Sealt see pisik alguse sai. Kui jõudsin ise põhikooli, meeldis mulle oma väiksemat õde õpetada ja talle suure venna tarkust demonstreerida. Gümnaasiumis jäi soov endiselt alles. Tutvusin erialadega ja olin kindel, et tahan õpetajaks saada.“

Päeva teevad rõõmsaks õpilased

Kõigil kolmel noorel on klassi ees olemise kogemus – ka esimest aastat õppival Joonasel. „Olen juba õpetanud põhikoolis matemaatikat. Kõige vingem osa õpetajatööst on olnud õpilased. Kui tunni lõpus tuleb õpilane minu juurde ja ütleb, et ta ei ole muidu matemaatikast aru saanud, aga tänu minule sai, siis on see võimas emotsioon,“ rääkis Joonas.

Ka Brigitta ja Elis nõustuvad, et õpetaja motivaatoriks on õpilased. „Pärast vaheaega uuesti koolitundidega alustades on õpilased võtnud mind vastu rõõmuhõisetega ja öelnud, et nad nii igatsesid mind,“ kirjeldas Elis. „Näiteks kui olin haige, kirjutas asendusõpetaja mulle, et lapsed koguaeg küsivad mu tervise ja selle kohta, kuidas mul läheb. Sellised hetked tekitavad tunde, et tahan õpetaja olla, koolis töötada ja õpilastega tegeleda.“

„Lahe on see, kui õpime midagi uut. Alguses on raske, aga tunni lõpuks saavad kõik õpilased aru ja naudivad – siis on ka endal uhke tunne,“ rääkis Brigitta. Lisaks märkis ta, et vahepeal on ka tööde parandamine kui meelelahutus, sest õpilaste põnevate mõttekäikude lugemine annab aimu sellest, kuidas nad teemat mõistavad.

Õpetajana peab olema kõigeks valmis

Kõik kolm noort tõdesid, et õpetajale endale peab see amet väga meeldima ja ette võib tulla ootamatusi. Samas annab õpetajakoolitus selleks hea ettevalmistuse. „Meil on ülikoolis aineid, kus saab proovida õpetajaks olemist nii, et õpilased on sinu kursusekaaslased. Selle juures on väike aga. Neile kõigile antakse ülesanne sind proovile panna, näiteks Karl jutustab ja Liisa ei tööta tunnis kaasa. Sellises olukorras saadki ettevalmistuse, mida teha, kui päriselt klassi ees sama stsenaarium peaks korduma,“ kirjeldas Brigitta.

„Õpetajana võid olla ka psühholoogi, ema või meditsiiniõe ametis,“ räägib oma kogemusest Elis. „Iga päev õpetajana on erinev ja tuleb olla kõigeks valmis. Endal peab olema tahtejõudu ja motivatsiooni. Selleks, et olla hea õpetaja ja oma teadmisi edasi anda, peab sulle meeldima see, mida teed.“

Joonase meelest peab õpetaja olema laia silmaringiga. „Et viia teadmised päriselt õpilasteni, peab tooma näiteid ka teistest valdkondadest ja oskama selgitada, kuidas neid päriselus rakendada. Õnneks ülikoolis õppimine selle oskuse ka tagab. Kõik, mida ülikoolis õpitakse, ongi see, mida õpetajana päriselt iga päev vaja läheb.“

Neil, kellel on tärganud õpetajaks õppimise mõte, soovitavad noored käia tudengivarjuks. Nii saab veel parema ettekujutuse sellest, mida üks õpetajakoolituse tudeng ülikoolis täpsemalt õpib ja teeb.

Image