Aleksandar Baucali huvitab laste uute oskuste areng
Belgradi Ülikooli korraline professor Aleksandar Baucal on viimased üheksa aastat olnud Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi külalisprofessor. Oma uurimistöös keskendub ta õppimise ja arengu kui sotsiaalkultuuriliste ning kontekstuaalsete protsesside uurimisele. Küsisime, millised on professori meelest haridusvaldkonna probleemid ning kuidas erinevad üksteisest Serbia ja Eesti haridussüsteem.
Kuidas sai alguse Teie koostöö Tartu Ülikooliga?
Kohtusin professor Äli Leijeniga haridusteaduste konverentsil EAPRIL aastal 2014. Konverentsi käigus arutasime mitmesuguseid teemasid ja saime teada, et meie huvid on sarnased nii teoreetilistes küsimustes kui ka uurimistöös. Sel ajal avaldati ka PISA uuringu tulemused ja Eesti kuulus nende riikide hulka, kus õpilased õpivad palju. Võimalus uurida Eesti haridussüsteemi kohta oli minu jaoks väga huvitav ja nii saigi alguse meie tihe koostöö.
Milline oli teie roll DigiEfekti projektis?
Instituudi külalisteadurina oli minu ülesanne pakkuda tuge uuringute kavandamisel, andmete analüüsimisel ja aruannete koostamisel. Peale selle vastutasin ärevusskaala mõõtmise instrumendi valimise eest ja tegin projektimeeskonnaga koostööd sotsiaal-emotsionaalsete pädevuste mõõtmise instrumentide väljatöötamisel. Projekti käigus oli mul hea meel teha koostööd mitme doktorandiga nende teadusuuringutes, mis tehti DigiEfekti projekti raames.
Kuidas hindate projekti seniseid tulemusi?
Ausalt öeldes avaldab mulle muljet nii uurimisprojekti keerukus kui ka selle käigus loodud rikkalik andmekogum. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et projekt sai suures osas teoks pandeemia ajal vaatamata kõikidele katsumustele, millega silmitsi seisime. Minu jaoks oli väga oluline näha, kuidas suur rühm teadlasi ei tee head koostööd mitte ainult omavahel, vaid ka koolide ja õpetajatega. Usun, et need omadused võimaldavad meil projekti edukalt lõpule viia. Projekti oluline tulem on terviklik andmestik, mis võimaldab teadlastel teha lisaanalüüse, et saada vastuseid nii teoreetiliselt tähtsatele küsimustele kui ka õpetajate praktilise tööga seotud teemadele.
Mis on teie uurimistöö keskmes ja kuidas on valdkond aastate jooksul arenenud?
Keskendun uurimistöös laste arengule, eriti sellele, kuidas arendavad lapsed ja noored uusi oskusi, mis on olulised nende edasises ühiskondlikus ja isiklikus elus. Võttes arvesse, et haridussüsteemil on selles tähtis osa, huvitavad mind eelkõige võimalused, mida uued põlvkonnad formaalhariduse osana saavad. Veelgi enam, me kõik teame, et mõnel õpilasel on õppes paremad võimalused kui teistel, seega olen huvitatud ka võrdsuse uurimisest. On tähtis tagada, et kõik õpilased saaksid koolis kvaliteetse hariduse.
Milliseid sarnasusi ja erinevusi näete Eesti ja Serbia haridussüsteemide vahel? Kas meil on võimalus üksteiselt õppida?
Oluline sarnasus on seotud meie ühise ajalooga. Mõlemas riigis kujundas haridussüsteemi suurel määral sotsialistlik traditsioon. Eesti haridussüsteem on aga 1990-ndate algusest teinud läbi tohutu muutuse. Kahjuks oleme Serbias ikka veel hädas mõningate sotsiaalsete probleemidega, mis ei lase koolidel ja õpetajatel traditsioonilist hariduspraktikat muuta. Püüan oma töö käigus mõista meie riikide haridusreformi teekondade erinevuse põhjuseid.
Millised on praegu Serbias haridusvaldkonna kuumad teemad?
Serbias on kõige tähtsam tegeleda hariduse kvaliteediga, sest meie tulemused rahvusvahelistel testidel ei ole nii head. Keegi ei ole nende tulemustega rahul ja nii arutletakse palju selle üle, kuidas hariduse üldist kvaliteeti parandada. Nagu paljudes teistes riikides, on ka meil teine oluline teema kaasav haridus, mille üle palju vaieldakse. Paljud õpetajad ei tunne, et nad oleksid selleks valmis. Nad ei tunne, et neil oleksid koolis kaasavaks hariduseks piisavad tingimused, ja see põhjustab palju vaidlusi.
Millised on peamised probleemid Euroopa haridussüsteemis? Tänapäeval muutub kõik väga digitaalseks ja õpilased on üha enam ekraanide ees, samas on nende tähelepanuvõime üsna lühike.
Nii meie kui ka paljude teiste riikide õpetajad on väga mures digitehnoloogia ja selle pärast, et need on laste elus liiga tähtsal kohal. Õpetajatel on vahel selline tunne, et nad on kaotamas võidujooksu digitehnoloogiaga, samuti ei ole nad päris kindlad, kuidas seda oma igapäevasesse õppetöösse lõimida.
Ütleksin, et meie õpetajad ei erine nii palju teiste riikide õpetajatest, sest tehnoloogia areng võib tõesti meie traditsioonilisi pedagoogilisi tavasid häirida. Paljudes riikides on päevakajaline küsimus, mis vanusest hakata digitehnoloogiat õppes kasutama. Kas peaksime sellega alustama juba koolieelse hariduse andmisel või hiljem? Kuidas seda teha ja milliseid meetodeid kasutada? Kuna see on uus asi, siis puudub retsept ja me kõik uurime eri viise, mis võiksid meile kasulikud olla.
Kuidas saaks praegune haridus olla kaasavam?
See on mure paljude riikide haridussüsteemis. Ühest küljest võime kergesti nõustuda, et soovime ühiskonnas sotsiaalset õiglust, et ühtegi last ei diskrimineeritaks ega tõrjutaks. Samuti on lihtne mõelda, et iga laps peaks saama võimaluse omandada kvaliteetne haridus, sõltumata kõigist neist omadustest, mis on tema kontrolli alt väljas (nt lapsevanemate haridustase, pere sotsiaal-majanduslik seisund, sugu jne). Nendest ühistest kokkulepetest hariduspraktikani on aga pikk ja konarlik tee. Sellel teel seisavad ühiskond ja koolid silmitsi mitmesuguste proovikividega, mille ületamiseks püüab igaüks leida parima viisi. Nii saamegi üksteiselt õppida.
Küsis Sven Paulus
