Eripedagoogi ja logopeedi töös üksluisust pole

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi eripedagoogika ja logopeedia magistriõppekava üliõpilased Anni Varjo ja Laura-Liis Nõmme räägivad oma õppimis- ja praktikakogemustest.

Kuidas jõudsite eripedagoogika ja logopeedia õppekavale õppima?

Anni: Kui gümnaasiumi lõpus pidin tegema otsuse, mida edasi õppima minna, siis mina küll ei teadnud, mida tahan ja mul oli palju erinevaid ideid. Mõtlesin minna õppima arstiks, õpetajaks, psühholoogiks või hoopis matemaatilist statistikat. Kuna mu õde on eripedagoog, siis selle eriala olin ma esialgu välistanud. Tema ütles mulle, et kuule, sa sobiksid logopeediks väga hästi. Siis ma sain aru, et need asjad, mis mind huvitavad on eripedagoogika ja logopeedia õppekaval kõik koos olemas: arstiteadus, psühholoogia, keeleteadus, pedagoogika. Nii ma valiku tegingi. Magistrantuuris valisin logopeedia suuna. Mulle meeldib selle eriala juures, et mul on võimalus minna tööle kooli, lasteaeda, haiglasse, rehabilitatsioonikeskusesse – valikut on.

Laura-Liis: Mind tõmbas ka selle õppekava mitmekülgsus. Lisaks on mu ema õpetaja ja temalt olen saanud õpetamise geeni. Kuna mulle meeldisid rohkem psühholoogia ja pedagoogika ained, siis spetsialiseerusin magistriõppes eripedagoogikale.

Mis vahe on eripedagoogil ja logopeedil?

Anni: Sarnasusi on hästi palju tegelikult. Sihtgrupp on üsna sama: erivajadustega inimesed. Lähtutakse inimese arengust, lähenetakse individuaalselt, tehakse koostööd inimese tugivõrgustikuga. Eripedagoogil ja logopeedil peavad olema teadmised mõlemast nii tunnetustegevusest kui ka keelest ja kõnest. Teraapias peab võtma inimest kui tervikut.

Laura-Liis: Eripedagoog tegeleb inimese kognitiivse arenguga: taju, mälu, mõtlemise ja tähelepanuga. Eripedagoogid töötavad pigem laste ja noortega, logopeedid igas vanuses inimestega.

Anni: Logopeedil on võimalus töötada meditsiinisüsteemis. Logopeed tegeleb keele, kõne arengu toetamise ja neelamisraskustega.

Miks soovitaksite õppida eripedagoogika ja logopeedia õppekaval?

Laura-Liis: See on tänuväärne amet ja spetsialistidest on puudus. Töö on loominguline ja mitmekülgne. Saad endale valida töökoha lasteaiast haiglani. Samuti puutud kokku paljude erinevate inimestega, kes kõik vajavad individuaalset lähenemist.

Anni: Iga päev on tööl erinev, sest isegi kui teraapiasse tullakse mitmendat korda, siis igal vastuvõtul võib minna hoopis teisiti kui eelmine kord. Sel erialal saad olla paindlik ja loominguline.

Kas jätkasite magistrantuuris kohe pärast bakalaureuseõpet?

Anni: Jah, sinna vahele polnud mõtet tekitada pausi, kuna vahepeal võib mõned teadmised ära unustada.

Mis lihtsalt harjumist vajas, oli see, et bakalaureuseõpe oli päevane ja nüüd on sessioonõpe. Iseseisvat tööd on palju rohkem.

Mis teid ülikoolis õppimise ajal toetab?

Laura-Liis: Ikka kursusekaaslased. Oluline on enda jaoks aja võtmine, et energiat koguda.

Anni: Magistrantuuris on töömaht päris suur - mind aitavad trennid, hobid, puhkemomendid ja raamatute lugemine.

Millist nõu annaksite teistele üliõpilastele edukateks õpinguteks?

Laura-Liis: Kõigepealt soovitaksin eesmärgid seada. Kui ma olen endale eesmärgiks võtnud, et tahan viie aastaga õpingud lõpetada, siis pingutan selle saavutamiseks. Eesmärgi täitmise nimel planeerin oma aega ja kasutan seda võimalikult efektiivselt.

Anni: Eesmärkide täitmiseks peab prioriteete seadma. Sessioonõppele mõeldes võib tunduda, et justkui on palju vaba aega, kuna kord kuus on nädal aega kohapealset õppimist, aga tegelikult on maht suur. Mõned kursusekaaslased on näiteks tulnud ka töölt ära. Peab prioriteete seadma, kuna mitut asja korraga alati ei saa. Samas kui isegi paned endale eesmärgid, siis on oluline ikkagi endaga ka leebe olla.

Miks on oluline saada magistrikraad?

Laura-Liis: Bakalaureuseõppes saab alusteadmised. Magistriõppes valitakse eripedagoogika või logopeedia suund ja õpingud on spetsiifilisemad. Magistrantuuris on ka praktikad, mis on kõige suurem väärtus.

Anni: Magistriõppes on eripedagoogi ja logopeedi õpe väga erinev. Bakalaureuse praktikatel käisime pigem vaatlemas, aga magistrantuuris saab hakata päriselt ka ise katsetama.

Laura-Liis: Sügisel oli meil praktika koolis, kus andsime õpiabi tunde ja saime ise olla klassi ees.

Kuidas oli praktikat teha?

Laura-Liis: See oli väga lahe kogemus. Õppisin lapsi tundma, sain enesekindlust ja ka ennast analüüsida, mida on veel vaja õppida. Sai panna oma teadmised praktikas tööle.

Milliseid meeldejäävaid hetki olete oma praktikate käigus veel kogenud?

Anni: Oleme mõlemad Laura-Liisiga töötanud suviti Agrenska fondi erivajadustega laste ja noorte laagris. Seal on traditsioon teha viimasel laagriõhtul disko ja kõik lapsed saavad valida oma lemmikloo. Seda momenti ja emotsiooni on nii tore näha, kui lapse soovilugu peale pannakse.

Laura-Liis: Jah, meeldejäävad on sellised vabad hetked lastega, kus nad ennast avavad ja on nemad ise.

Mis teile eripedagoogi ja logopeedi töö juures kõige rohkem meeldib?

Anni: Üksluisust ei ole ja rutiini väga tekkida ei saa. Töö pakub väljakutseid, aga see ongi huvitav. Keel ja kõne on väga põnevad - mul on soov inimesi aidata kommunikatsiooni ja suhtlusega, mis on nii suured igapäevaelu osad ja muudavad inimeste elukvaliteeti paremaks.

Laura-Liis: See, kui saad näha oma töö tulemust. Kui näed näiteks, et laps, kellega töötad, saab lõpuks talle antud ülesandega hakkama. Inimestega töös on palju neid hetki, mis rõõmustavad.

Mis või kes eripedagoogi või logopeedi tööd toetab?

Anni: Meeskond on väga suur märksõna. Kui mõni inimene kujutab ette, et logopeed või eripedagoog töötab üksi oma kabinetis, siis tegelikult on meeskonnatöö väga oluline. Seda nii patsiendi tugivõrgustikuga, teiste spetsialistidega ja ka erialakaaslastega.

Laura-Liis: Kuna valdkond on lai, siis on hea suhelda ja arutleda lahenduste üle kolleegide või kaastudengitega.

Anni: Mõnikord on hea läbi arutada, millist probleemi esimesena lahendama hakata.

Milline inimene sobib eripedagoogiks ja logopeediks?

Anni: Head suhtlemisoskust on inimestega töös paratamatult vaja. Peab oskama inimestega kontakti saada ja neile infot edasi anda arusaadavalt.

Laura-Liis: Kui näiteks lapsevanematega suhelda, siis peab oskama rääkida lapsest ja probleemidest tundlikult. Pead olema salliv, positiivse suhtumisega ja järjekindel.

Anni: Ei tohi ära unustada koostöövõimekust ja paindlikkust. Pidev enesearendamine on üks komponent, mis meie erialal on oluline.

Kuidas on teie meelest tööturul seis eripedagoogide ja logopeedidega?

Anni: Tööd puudu ei ole, pigem peab oskama ennast hoida, et läbi ei põleks.

Laura-Liis: Kuna ongi töötajate puudus, siis tähendab see ka seda, et koormus on suurem. Oluline on end kehtestada ja hoida.

Kas teil endil on olemas turvavõrgustik?

Anni: Mul on eripedagoogist õde, kellega on lihtne jagada tööalaseid muresid. Teine õde on mul füsioterapeut, kel on ka inimestega töö ja saame üksteist toetada.

Laura-Liis: Perekond kindlasti toetab. Suureks toetuspunktiks on ka näiteks erialaselts, kus on inimesed, kes mõistavad mind ning kellega saame samadel teemadel rääkida.