Haridusteaduse erialal kaitses oma doktoritööd Liina Adov

16. veebruaril kaitses Liina Adov haridusteaduse erialal oma doktoritöö „Predicting teachers’ and students’ reported mobile device use in STEM education: the role of behavioural intention and attitudes“ („Nutiseadmete kasutamise ennustamine hariduses: käitumiskavatsuse ja hoiakute roll käitumise ennustamisel“).

Juhendajad:
professor Äli Leijen, Tartu Ülikool
professor Margus Pedaste, Tartu Ülikool
professor Miia Rannikmäe, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Timothy Teo, Murdochi Ülikool (Austraalia)

Kokkuvõte
Uuringud on näidanud, et nutiseadmete kasutamisel hariduses on potentsiaal toetada nii õpilaste õppeedukust, motivatsiooni, uute oskuste omandamist kui ka koostöö- ja eneseregulatsioonioskust. Kuigi tehnoloogia kättesaadavus on tugevas kasvutrendis, on tehnoloogia kasutamine hariduslikel eesmärkidel väljaspool distantsõpet jäänud madalale või mõõdukale tasemele. Seega ei taga tehnoloogia olemasolu veel selle kasutamist hariduslikel eesmärkidel. Uuringud on näidanud, et tehnoloogia kasutamine on tugevasti mõjutatud hoiakutest. Käitumise prognoosimisel tuuakse eraldi esile käitumiskavatsust (inimese valmisolekut teatud viisil käituda) kui n-ö vahesammu hoiakute ja käitumise vahel. Eeltoodut arvestades on doktoritöö eesmärk mõista hoiakute ja käitumiskavatsuse seost õpetajate ja õpilaste nutiseadmekasutuse prognoosimisel STEM-hariduse kontekstis. Andmeid koguti esimeses etapis küsimustike kaudu nii õpetajatelt kui ka õpilastelt ning teises etapis tehti õpetajatega intervjuud, et mõista nende kogemusi nutiseadmete ja laiemalt tehnoloogia vahendusel õpetamisega COVID-19-st tingitud eriolukorra algul. Tulemused näitavad, et nii õpilaste kui ka õpetajate seas prognoosivad hoiakud otseselt nutiseadmete kasutamist, mis viitab asjaolule, et hoiakud ei prognoosi üksnes kavatsust tehnoloogiat kasutada, vaid panustavad ka mõistmisse, kas ja millal viib kavatsus käitumiseni. Kokkuvõttes, doktoritöö tulemused osutavad, et sotsiaalse toe olemasolu, usk, et nutiseadmete kasutamisega tullakse toime, ja hinnang nutiseadmete kasulikkusele aitavad prognoosida nii õpilaste kui ka õpetajate käitumist, kusjuures sotsiaalse toe olemasolu paistab olevat olulisem õpetajate hulgas. Kui uuringu esimeses etapis hinnati käitumist nutiseadmete kasutuse sageduse alusel, siis intervjuude tulemused tõid esile vajaduse hinnata peale sageduse ka nutiseadmete kasutuse omapära. Nimelt ilmneb, et kuigi kõik õpetajad kasutasid tehnoloogiat igapäevaselt, siis kasutuse mitmekülgsus varieerus ning võis märgata kasutuse seoseid õpetajate hoiakutega ja valmisolekuga tehnoloogiat kasutada. Tulemustest lähtudes on doktoritöös esitatud mitmeid soovitusi nii nutiseadmete kasutuse uurijatele kui ka praktikutele, kes otsivad võimalusi toetada õpetajate ja õpilaste nutiseadmekasutust hariduslikel eesmärkidel.

Õnnitleme nii värsket doktorit kui ka juhendajaid!