Helen Semilarski kaitseb doktoritööd „Improving students’ self-efficacy towards acquiring disciplinary and interdisciplinary core ideas and 21st century skills for promoting meaningful science learning“

7. oktoobril kell 15.00 kaitseb Helen Semilarski haridusteaduse erialal doktoritööd „Improving students’ self-efficacy towards acquiring disciplinary and interdisciplinary core ideas and 21st century skills for promoting meaningful science learning“ („Õpilaste enesetõhususe parandamine ainealaste ja aineüleste raamteemade ning 21. sajandi oskuste omandamisel loodusteaduste tähendusrikka õppimise edendamiseks“). 

Juhendajad:
professor Miia Rannikmäe, Tartu Ülikool
kaasprofessor Regina Soobard, Tartu Ülikool

Oponent:
professor Joseph S. Krajcik, Michigani Ülikool (Ameerika Ühendriigid)

Kokkuvõte
Kogu maailm vajab haritud inimesi, kellel on loodusteaduslik kompetentsus, et lahendada esile kerkinud probleeme nii teaduses, meditsiinis, poliitikas kui ka teistes olulistes valdkondades. Loodusteaduste õpetamisel on jätkuvalt probleemiks, et tundides pööratakse suurt tähelepanu ainesisu omandamisele, mitte eluks vajalike oskuste kujundamisele, mis on viinud selleni, et loodusteaduslikud õppeained on muutunud õpilaste jaoks vähem huvitavaks ning et õpilastel tekivad killustunud teadmised. Ka varasemast uuringust „Loodusteaduslik kirjaoskus gümnaasiumiõpilaste karjäärivaliku mõjutajana (LoTeGüm)“ selgus, et gümnaasiumiõpingute jooksul kasvavad õpilaste aineteadmised, kuid oskus neid teadmisi rakendada probleemide lahendamisel ja otsuste tegemisel jääb tagasihoidlikuks või koguni ei muutu üldse. Seetõttu on oluline uurida viise, mis toetaks õpilaste tähenduslikku õppimist loodusainete valdkonnas. Õppimine on õpilasele tähenduslik siis, kui see kannab mingisugust püsivat muutust, mis on õppija igapäevaelus oluline ka pärast õpinguid. Doktoritöös uuritakse gümnaasiumiõpilaste tajutud enesetõhusust raamteemade kasutamisel, sealhulgas 21. sajandi oskustega seoses. Bandura (1986) on defineerinud tajutud enesetõhusust kui inimese hinnangut oma võimetele teha ja korraldada vajalikke tegevuskäike eesmärgiga saavutada oodatud sooritustulemusi. Mitmed uuringud on näidanud, et õpilase kõrgem tajutud enesetõhusus aitab oluliselt kaasa soovitud õpitulemuste saavutamisele, kuna õpilasel on suurem usk oma suutlikkusse. Doktoritöö fookuses on loodusteadustega seotud raamteemad, mida defineeritakse kui teemasid, mis on teaduse ja ühiskonna poolt hetkeliselt kokku lepitud ning mis on õpilasele olulised nii igapäevaelus kui ka tulevikus. Sellised raamteemad on näiteks energia muundumine ja geneetiline mitmekesisus, mis moodustavad ühtse teadusliku raamistiku Eesti riiklikus õppekavas olevatele teemadele. Raamteemad on olulised loodusnähtuste (nt virmalised, vikerkaar, maavärin) või ka protsesside (nt fotosüntees, käärimine, hingamine) selgitamiseks ning mõistmiseks. Samuti võimaldavad raamteemad eri valdkondadest pärit teadmisi või ainealaseid (distsiplinaarseid) ja interdistsiplinaarseid teadmisi seostada ning seejuures toetada õpilaste sisukat õppimist ja teema mõistmist. Peaks ju iga gümnaasiumiõpilase jaoks olema õppekavas toodu seostatud ja loogiline, olenemata sellest, millise karjääri ta tulevikus valib. Doktoritöö eesmärk on välja selgitada raamteemade kaartide kui õpetamis- ja õppimisviisi kasutamise efektiivsus, mis hõlbustab loodusteaduste õppimise lõimimist ja aitab edendada õpilaste tajutud enesetõhusust tähendusliku õppimise suunas. Doktoritöö järelduste põhjal saab esitada mitmeid soovitusi, kuidas toetada õpilaste tähenduslikku õppimist.